mood and fusic

7-aastane patsutab mu kõhtu: "Sa polegi nii paks nagu arvasin. Võbeled küll nagu tarretis".  Nii paks polnud ma muidugi setõttu, et mu keha ülaosa oli diivanil, jalad võimlemispallil, seega korralikult pikaks veninud. A võbelesin siiski, nagu selgus. Peavalu ära ei läinudki. Rattaga sõitsin, imestasin jalakäijate üle. Ikka hämmastav seltskond. Tegelt viis tükki tegid sporti. Aga no oli vist küll kõiki võimalikke lähenemisi kergliiklusteel paigutumise osas. Võib-olla kirjutan homme. Täna ma olen väsinud. Sellest päevast ja sellest aastast ja üleüldse kõigest. A võib olla pole jalakäijate oodatud ja ootamatud lahendused üldse midagi, millest peaks kirjutama. Kohati kergitasid kulmu küll kusagile kiivri servani. 

Midagi häirivat on selle aasta viimase päeva juures. St mitte selle aasta vaid üldse aasta viimase päeva juures. Igal aastal. Mingi ärevus, mida ei peaks üldse olema. Võib-olla seda pole olnud, kui olen aastavahetuse aja veetnud sòprade pool. Ei mäleta. Aga arvan, et siis on olnud vist pigem mõnus ootus. Kõigepealt on vaja muidugi oodata, et millal teised ärkavad ja siis juba mõnusa hommikusöögi ja õhtusöögi ja selle kõige valmistamise ja muu mõnusa ootus. Näiteks jalutuskäik kusagile loodusesse. Ma pole eriti tahtnud aastavahetust tähistada, sest mulle lihtsalt ei meeldi see aeg. Hea kui on ainult kerge ärevus, aga on olnud aegu, kus see meenutab rohkem paanikat. Aga praegu hakkan mõtlema, et, tähistamine tähistamiseks, end sõpradega ümbritsemine ja nendega koos asjade tegemine on olnud pigem abiks. Ja mitte nii, et korraks külla, vaid mitu päeva ikka. See võimalus sõltub paraku sõpradest. Täna tahaks väikse rattaringi teha (püüan teismelist kaasa meelitada), natuke süüa teha, 7-aasta...

Mulle on täiesti kustumatult meelde jäänud üks piletimüüja ühes rongis kusagil Šotimaal. Täna toidupoes meenus taas, kui üks kassapidaja, või assistent, vms, iseteeninduskassade juures, tundus tõesti täie tähelepanuga tegelevat klientide probleemidega. Et nagu see olekski (no tegelikult ju ongi, kuigi enamasti tundub vastupidi) tema töö. Minu kujutlusvõime pani sellele tsipakese juurde ka ilmselt. Tavaliselt jääb ju selline tunne, et tüütad klienditeenindajat. Too piletimüüja seal Šotimaa rongis tegi oma tööd sellise pühendumisega ja oli lõbus ja kuidagi nii entusiastlik jne, et seda oli imeline vaadata ja nagu näha, jättis jälje pikaks ajaks. Kui nüüd mõtlema hakata, siis tundub eriti jabur, et lähed tööle kusagile, kus su point on inimesi aidata ja siis mossitad iga kord, kui keegi midagi palub. Arusaadav muidugi, et alati pole tore ja vist mul pole ka isiklikku kogemust teiselt poolt. Ja lihtsam siin blogis heietada, kui päriselt teha, kui nt töö ikka üldse ei meeldi. Töö peale mõel...

It's official. Tainas on maailma mõnusaim asi. No koos veel mõnede asjadega. Ma lihtsalt armastan tainaid, mis käe all täitsa uut elu hakkavad elama. Mida saab ikka katsuda. Pannkoogitainas ei ole kuigi erutav. Pannkoogitainas on lihtsalt vaja teha, et pannkooke saada. Aga ma tean tainaid, millega tegelemine on sama mõnus kui see valmis asi, mille pärast tainas üldse tehtud sai. Täna õnnestus taas üht täitsa teistmoodi tainast teha. See tundus algul kuidagi vedel ja arusaamatu. Retseptis oli vaja seda 5-7 minutit mikseris segada. Mul siukest pole, algul segasin natuke kausis, siis otsustasin selle laiali valguva tainanduse lauale tõsta ja korralikult mudida. Ei läinud minutitki, kui tainas püsis koos, oli pehme, aga ühtne. Imeline. Siidine. Mmmm....

Olin sõitnud hommikul rattaga u 12 kilomeetrit, kui tundsin, kuidas mõtted järsku liikuma hakkasid. Nagu oleks kusagil konkreetselt kinni olnud. Küll oli mõnus! :) Tegelikult on see ikka kummaline ja uskumatu. Hetkel enam mingit tohutut ideedelaviini ei tunneta, aga vähemalt see mis tuli, on alles. Aga siis praktilisemas mõttes... Et kui saaks nt 1 soovi esitada igat sorti liiklejale, et teisiti liiklejal oleks lihtsam, siis... eks saaks muidugi lihtsalt öelda, et arvestame üksteisega ja kõik läheb paremaks... aga kuna käib aktiivne ülereguleerimine, siis sellised lihtsad asjad ei toimi enam, ja mõtlen, et ratturina (ja miks mitte ka jalakäijana) autojuhile ütleks, et kui sa tahad mind üle tee lasta, siis pidurda juba varakult, ja kui ei taha siis ok. Aga sedasi, et kihutad sebra ette ja siis jääd seisma, see on tüütu ja päris nõme. Autojuhina jalgratturile ütleks ehk, et eks mul ju ka vaja liiklust jälgida ja igale poole vaadata ja kui olen ühele poole vaadanud, siis kontrollinud, kas...

Olen juba tükk aega imestanud, et kas nt Ryanair ja Booking.com elavad mingis teises dimensioonis? Nagu tõesti siiralt imestanud. Et kuidas nad suudavad järjepidevalt saata lennu- ja majutuspakkumisi. Tõepoolest - 100% arusaamatu lugu.

Mul oma kirjutatud lugudega, nagu muusikalugudega siis, on tihtipeale silme ees mingi pilt või liikuv pilt. Ja mingi tunne sellest loost. Sõnad on inspireeritud mingit väiksest hetkest ja tundest või lihtsalt mõnest sõnast, või unenäost. Ja see tuleb iga kord tagasi... Aga tegelikult ei tahtnud ma sellest kirjutada vaid hoopis ühest teisest loost. See lugu ei too mulle silme ette otseselt pilti, aga mingi... ma ei teagi... tunde või... . Tunne on selline nagu tahaks sõrmeotstega puudutada armsat inimest (käsivars on vist see koht, mis mul kuidagi mõttes on) ilma päriselt ta nahka puutumata. Puudutad nii õrnalt, et peaaegu ei puudutagi. Ja siis see hetk, kui su sõrm on peaaegu tema vastas ja siis korraks... selline väike värelus. Siuhti... jutt käib seest läbi, kui puutepunkt tekib. FKA twigs - cellophane, kui keegi tahab kuulata.

Siin ükspäev viskas mu 7-aastane kogu aeg niisuguseid kommentaare, et kogu aeg oli muie näol ja itsitasin endamisi. Ja rõõmustasin ta huumorisoone olemasolu ja lapselikult otsekoheste ütlemist üle. Kahjuks olen kõik need unustanud, meeles on vaid, kuidas ta viimati hommikul täheldas: mis sa arvad, KUI kaua sa seal kohmitsesid? Ilme oli ka siuke ees :) Olin läinud keldrist ratast tooma, ta hoidis ust lahti. Aga olin rattal tooli maha võtnud ja selle taaspaigaldamine võttis pisut aega. Imestasingi, et ta mind ei hõika vms. Aga siis trepist üles jõudes jah... see ilme ja see kommentaar. No see oli väga naljakas.

Avastasin end mõttelt, et ma ei saa ju hakata jälle kirjutama sellest, kui ilus on õues. Ma olen sellest nii palju kirjutanud. Aga siis mõtlesin, et iseenesest on see ju hullult lahe, et selle üle nii palju rõõmustada saab. Ja kuigi on ju tiba tüütu kuulata inimesi igal aastal samade asjade úle imestamas, siis tegelikult on see ikkagi imetore, et suudame ikka ja jälle märgata. Päikesetõus on iga kord ilus ja imetlusväärne, loojang samuti. No ei saa küll. Ja ma olen iga kord õnnelik, et saan õues olla ja et on võimalus rattaga töölt koju sõita. Välja arvatud siis, kui ma lihtsalt niisama üleüldse õnnelik pole.  Sel aastal olen üldse erakordselt palju tänulikkust tundnud. Igasugu asjade ja inimeste osas. Võimaluste ja pisiasjade eest. Ja et on ikka mõned sõbrad. Võibolla olen olnud nii masendunud, et iga väike hea on imeline ja ei ole asjad nii iseenesestmõistetavad.

Öösel olin taas pikalt úleval ja järsku tabasin, kuidas mu mõtted olid liikunud ülevalt naabri tugitooli ettekujutamiselt neljale liiga vara lahkunud inimesele. No esiteks on mul sellest ülevalt naabri tugitoolist úsna konkreetne ettekujutus. Ta istub sinna märkamatult, ilmselt hakkab telekat vaatama... aga samas tundub, et see sobib hästi ka söömiseks. Äkki ta teeb neid asju korraga? Igatahes. Kui ta tugitoolist tõuseb, siis tool nihkub tahapoole ja selle puidust jalad kaabivad tema põrandat ja see kostab hästi ka mulle. Aga tegelikult muidugi ta võib tooli nihutada ka juba pärast püstitõusmist, äkki see on tal muidu jalus. Ja no ilmselt tal pole selline tugitool nagu mu kujutluses, aga minu jaoks on see selline vanaaegne, nagu oli mu vanaemal Tapal. Puidust pulkadest raam ja käetoed ja siis kaks kõva patja, istumiseks ja seljatoeks. See teeks just sellist häält. Ma mõtlesin veel oma naabritest ja eelmistest naabritest ja siis oma kunagisest maaklerist, kes oli üks imearmas inimene. A...

Mu üks armas kolleeg kudus mulle käpikud. Päris amazing, mis? Väga ilusad ja soojad. Soojad nagu... et no on sinna hunnik soojust sisse pandud. No ja siis hakkas pihta. Esiteks oli mul eile kaasas kolm paari kindad. Võtsin lisaks nunnudele uutele kinnastele kaasa ka selle viimatise komplekti - õhukesed sõrmikud ja mingid lumekindad - juhuks, kui sõrmed ikkagi külmetama hakkavad, et kui tuul läbi puhub vms. Niisiis. Kõigepealt startisin töölt mu arust üsna õigel ajal, et trenni jõuda (aga võib-olla ka tsiiipakene liiga hilja). Aga kuna eile on trenn mu kõige vähem lemmikus klubis, kus on jube kitsas, siis mõtlesin trenniriided juba tööl selga panna. Et hops trenni ja hops minema. Ei mingit garderoobis sahmerdamist. No umbes nii. Riideid vahetades taipasin, et olen unustanud tuppa arvuti. Aga arvutit oli mul vaja, tänaseks, ja tegelikult eilseks ka. Ja see tuba on mul üsna teises maja otsas ja see maja pole üldse väike. Paistis, et hakkan oma graafikust ikkagi maha jääma. Siis märkasin, ...

 Oh! 1.12. Miskipärast mulle meeldib, kui saabub detsember :) Et on ikka suur vahe sees, kas 30. november või 1. detsember. Et saabub selline mõnusalt pime ja samas hubane aeg. Sest jõulutuled ja piparkoogilõhn ja küünlad ja mandariinid. Lumi. Isegi eilse lögaga, kuigi oli muidugi alles 30, oli kuidagi pidulikum tunne. Kui hommikul oli veel hämar ja tuled põlesid ja maas oli lund. Sünnipäeval piparkoogijuustukoogi hooaja avamine... Igasugu häid asju. 

No ei ole sellist tunnet, et võtaks bussi või auto. Selline tunne on, et tahaks seljakotile vihmakaitset ja siis tuulekindlat kiivrikatet, tuule- ja vihmakindlaid mingeid ILUSAID sokke, mis käiksid saabaste peale :) Täna varbad veits külmetasid...  Ja vist ka mingeid vähe liibukamaid muidugi vihma- ja veekindlaid pükse. Ja kui saaks kõike, mida ma tahan, siis tahaks ka uut jopet, sest viimaste vihmaste ilmadega selgus, et sajab sealt küünarnukiõndlast (või kuidas seda kohta nimetataksegi?) päris korralikult läbi. Kinnastega on vist ok. Tõmbasin villastele ühed mäelabakud peale ja olin päris rahul. Tänase ilmaga. Ja üldse. Ja üldse.

Kas ma olen öelnud, et ma jumaldan hommikuid? :) No ma jumaldan neid (ja eks ma olen öelnud ka). Eriti varahommikuid. Näiteks tänast hommikut, kui oli vajadust kaheksaks tööle minna. Seega oli hommik ainult minu päralt (kuna olin varakult üleval, tegin isegi kolm õnnetut banaani üheks hulga rõõmsamaks koogiks). Tee peal oli tuul tagant ja õhk oli nii mahe ja Pirita teele jõudes tuli kõrvaklappidest Scarlett Johanssoni Falling. Ja mulle tundus, et ma pole ammu vist rõõmustanud väikeste asjade üle. Nüüd rõõmustasin. Ja see tegi mind omakorda rõõmsaks ja nii see siis kuhjus seal tee peal. 

Täna hommikul möödusin mitmest kärsitust autojuhist. Natuke ajab naerma, aga põhiliselt teeb kurvaks. Mu oma maja juures üks vist ei teadnud, kuhupoole pöörata ja lähenes ristmikule väga väga aeglaselt. Ja juba selja taga tuututati. 20 sekundit! Ei ole võimalik oodata? Inimene ei tea, kuhu sõita, on see nii kohutav siis? Siis midagi oli kusagil veel.. või nägin seda unes, kuidas üks oma autoukse lahti tegi ja teise peale ees uimerdamise pärast karjus. Aga siis juhtum Raua tänaval. Vaja koolilaps autost välja lasta. No ei olnud seal liiklust ja üks tegi seda käigupealt. Ja muidugi tuututamine. Kusjuures eespool niikuinii fooris punane tuli ja niikuinii on liiklus. Ei ole nonstop ralli. Mitte midagi ei juhtu sellest, eriti kui pole ootamatu või muudmoodi ohtlik. Kuigi isegi natuke ohtlikke asju võib juhtuda kogemata, isegi kui püüad olla viisakas liikleja. Mul on juhtunud. Olen ka pidanud tegema kahtlasi manöövreid, mille pärast piinlikkust pidin tundma, või kellelegi kogemata teele ette...

7-aastane mõtles hommikusöögi ajal asjade üle järele ja nentis siis, et "minu arust need eestikeelsed räpid ei ole eriti head." Ingliskeelne olla parem. Raadio mängis ka, eks see inspireeris. Mulle meeldib, kui hommikul raadio mängib. Kuigi ausalt öeldes on hetkel seal küll minu aastakümnete pikkuse hommikuprogrammi kuulamise ajaloo tüütumad saatejuhid. A noh... Mul oli keskkooli ajal lemmikäratuskellaks raadio. Selleks sain inspiratsiooni kunagi klassiekskursioonilt Taani. Raadio toob su sedasi tasapisi teadvusele. Mahedalt. Ise ärkasin täna väga kummaliselt. Lõin silmad hooga lahti, tundsin, et olen energiat täis ja olin ülirahul, et olin maganud kuueni. Siis taipasin, et polnud kella vaadanud ju. Vaatasin. Oli väheke kolm läbi. Ohh. 

Tasakaal. Id-kaardi leidsin üles, isegi spordikella laadija tuli välja, aga eile kaotasin tööl ära oma töö võtme ja kaardi. Saan enam vähem oma asjad ära ajada nii, et tee peale ei jää palju lukustatud uksi, ja muidu saaksin ka asenduskaardi, aga mugavam oleks ju ikka enda omaga. 

Aah! Ma leidsin oma id-kaardi. Ma ju teadsin ka, et ta kusagil on, lihtsalt ei teadnud, kus. Aga mulle meenus, et üks kadunud asi jäi eelmine kord mainimata. Mu kass. No selle asjaga natuke teistmoodi kui kadunud võtmete või soki või id-kaardiga. Selles mõttes, et ma ei pannud teda ise kusagile ega unustanud ega muud säärast. Ta ise lahkus ja oletan, et tahaks tagasi. Aga ega ma ju ei tea ka - kas tahaks? Ma võin ju ette kujutada, et tahaks, ja muretseda tema pärast, aga ma ei tea, mis ta tegelt tahab. Tundub, et ma olen muudki ette kujutanud. Nt kui tore ja huvitav ja osav ma olen. Ümbritsevast tagasi peegelduva põhjal olen hakanud arvama, et mu kujutlusvõime võiks piiratum olla. 

Kas keegi ütles hiljuti, või lugesin seda raamatust, et teiste unenägusid on jube tüütu kuulata. Võib-olla. Mul puuduvad nii laiad kogemused, üldiselt ma ei tea, mida teised inimesed unes näevad. Mul aga oli täna üsna huvitav unenägu, millest üks osa ei saa küll kuidagi meelest minna. Olid mingid filmivõtted või mingi suurem ettevõtmine, ja otseselt mitte minu üritusel, aga samas hotellis viibis ka Rowan Atkinson. Tegelikult enne seda oli tegevus toimunud just hoopis kuskil metsas ja mingis vanas majas, aga see osa on tuhmunud (kuigi oli ka üsna pöörane ja sisaldas mu arust vajuvat pinnast ja mingeid loomi või olendeid). Sattusime koos liftis sõitma. Ja saime kuidagi hästi jutu peale. Rääkisime pikalt, aga ma ei mäleta enam millest. Siis läksime laiali. Kuna meie üritusel toimus pildistamine, siis mõtlesin, et lahe oleks ka Rowaniga üks pilt teha. Kuna keegi teine ei julgenud küsima minna, läksin mina. Ta parajasti pikutas ja ütles, et pole parim aeg, aga ok. Et ta oli omale lõuga boto...

Õudsalt lihtne on asju tegemata jätta. Lihtne on trenni minemata jätta, doonoriks minemata jätta, praht maha jätta, kilekott biojäätmetesse visata, meilile vastamata jätta. Vist midagi lihtsamat polegi olemas. Täna hommikul sõitsin rattaga tööle ja keset rattateed oli katki kukkunud klaaspudel. Terve tee oli kilde täis, vaevu sain mööda. Sõitsin natuke maad ja mõtlesin, et ei saa seda segadust sinna jätta. Liiklus läheb tihedamaks ja ratturid on ju mu sõbrad. Mul ei olnud õnneks kiire, nii et keerasingi otsa ringi. Korvis oli mul üks kilekott mingite asjadega, sain seda kasutada harjana. Tükk aega pidin pühkima, aga tee sai puhtaks. Mingit erilist kangelase tunnet ei tekkinud, või et küll ma nüüd ikka tegin. Aga olin rahul, et mööda ei sõitnud. Pean minema uuesti verd andma. Viimati tegin seda vist nii kaheksa aastat tagasi. Või isegi rohkem. Ja siis veel üks teine doonoriasi, mida ma lubasin südames (aga võib-olla ütlesin ka välja) sõbrale, kes teoreetiliselt võiks seda vajada, aga pi...

The magic of walking. Vist nii pool aastat tagasi kirjutasin jalutamisest. Et kuidas see ometi saab mõjuda nii pööraselt. Ma ei jaluta eriti tihti, st sellist pikemat maad. No nagu näiteks täna, et kaheksa kilomeetrit. Sest mulle ei meeldi jalutada. Tähendab... mulle meeldib jalutada. Mulle ei meeldi jalutama minna. Et "ma lähen nüüd jalutama". Sest esiteks tundub see tüütu, ja teiseks jube aeglane. Ja tegelikult on jalutamisega samamoodi nagu rattasõiduga, et mulle ei meeldi lihtsalt suvalt sõita. Sellegipoolest mõjub jalutamine mulle lausa ebanormaalselt hästi. Meeleolu ja enesetunde mõttes. Ühel päeval on mul ehk personaalne neljajalgne jalutamisinstruktor, jalutamismentor. See sobib ka.

Ühe kartuli needus. Tead sellist? Mul on siuke, pidevalt juhtub. Et teed suppi ja pesed portsu kartuleid ja üks kartul jääb üle. Hakkad ahjukartuleid tegema ja see viimane kartul lihtsalt ei mahu kuidagi. Ja siis pole muidugi pärast ka selle ühe kartuliga midagi teha. Kui just ei osta uut portsu ja seda sinna hulka ei poeta. 

Mitu asja sul praegu kadunud on? Või kusagile unustatud? Või ei tea, kus on? Mul on selliseid vist hetkel kolm. ID-kaardi olen kusagile poetanud, arvasin, et tööl, aga sealt ei leidnud. Niisiis peab kodus põhjalikumalt otsima. Mònest taskust veel nt. Tükk aega on olnud mõte, et teeks selle lisakaardi, et ei pea kogu aeg õiget kaarti igale poole sisselogimiseks jms kasutama. Aga noh jah, sinna see on jäänud. Nagu ka auto varuvõtme tegemine. Võiks olla, onju. Aga varuvòtmesse ei tohiks suhtuda kergekäeliselt - et teist ei leia, siis kohe varuvõti. Nii oleks lõpuks mõlemad kadunud. Et ainult häda korral. Nt nagu siin paar nädalat tagasi mul peaaegu juhtus. Ükskord eelmisel aastal oli mul ka id-kaart tööl kadunud ja see ilmus keset üht tundi ühe raamatu vahelt, mida ma päris harva kasutan. Muidugi ma ei varjanudki oma üllatust ja rõõmu ja òppijatel ka nalja kui palju. Siis juba nii kuu aega ma ei suuda leida spordikella laadijat. Mul on selle osas üks mälestus, aga see on natuke hägune. Ta...

Oh, issand, käisin täna basseinis ujumas. See oli ootamatult hea. Tunde olemus ja kvaliteet sarnanesid sellele, mis oli talvel mägedes lauaga sõites. Kui tunned, et teed midagi õiget. Et see on sinuga absoluutselt kooskõlas. See on huvitav tunne. Ei mäleta, et seda enne mägesid nii väga märganud oleksin, aga seal lajatas see ikka nii täiega, et rabas veits jalust ja vajas seedimist. 

 Oh, mulle meeldivad pisiasjad. Ma jõuan nendeni tagasi, kui need vahepealsed harutamised siin harutatud saavad. Või ei saa harutatud, jäävad pooleli, aga kuidagi vajavad praegu tähelepanu. Vahel mõtlen, et psisasjadele keskendudes püüan jalga lasta reaalsusest, aga no tegelikult on ju vastupidi. Kogu see jutt hetkes elamisest ja... mis ta oligi.. mhh... teadvelolekust (pidin guugeldama :)) Et sedasi on ikkagi kasulik elada jne, siis peaks see ju igati tervislik olema. Ja normaalne. (Täna taas kogesin, kust tuleb mul see "normaalse", oodatud käitumisele vastamise soov, mis pole tegelikult üldse úlejäänud minuga kooskõlas ja põhjustab mulle hulga tüütust ja vajab aega ja tähelepanu, et seda ära tabada ja seda muuta)

On tulnud ette, et ütlen midagi, et asi on nii ja siis vastatakse, et ei ole, siis ma sattun segadusse ja jäängi uskuma. Või ei jää, aga ei oska väga midagi kosta ka. Aga peab märkama, et sedasi oli. Kahjuks märkan tavaliselt alles liiga hilja.  No näiteks, ütlen, et tee ääres sõidab üksjagu sportrattureid. Vastatakse, et tegelikult sòidavad nad seal, kus autosid või teisi kergliiklejaid pole ja saab rahilikult omaette sõita. Aga ikkagi näen jälle ise, et see nii on. Või, ma pigem leian virtuaaltunni asemele muud lahendused, sest kui kohal on üle 10 inimese, kes pole väga kõrgelt motiveeritud, läheb suurem osa tunnist erinevate tehniliste probleemide tõttu raisku. Vastatakse, et tegelikult on praegu juba kõik nii osavad, et saab väga hästi hakkama. (No ja siis kogen ise, osalejana, mitte tegijana, et mingi koolituse videoühendus katkestab ja kaugemalt liitunud, et saa aktiivselt ühineda või et edastatud veebiseminaril oli hääl ära kadunud). Või et mul on vaja mingit sellist asja. -...

Olen seda blogi kirjutades ikka kusagil nii iga poole aasta tagant jõudnud arutlemiseni, endamisi, kuigi mitte ainult, et miks teised ei loe. Muidugi kirjutan eeskätt endale, sest noh... mul see suhtlusvajadus on ka omaette teema. Ja blogi täitsa aitab. Blogis on mõnus kirjutada ka. Mõnikord lihtsalt kirjutamisharjutuseks. Nt on pea peaaegu tühi ja harjutadki tühja peaga kirjutamist. Mõnikord on päris tore jutt tulnud ja olen leidnud mõtteid, mis on kusagil peidus olnud. Aga tore on ikka, kui keegi loeb. Ma tean vaid üht inimest, kes ka blogi peab ja mul pole raske sealt aeg ajalt läbi astuda. Tore on, kui midagi on kirjutatud. Eriti hea lugeda, mida sõbrad teevad ja mõtlevad, kui füüsiliselt kaugele jäävad ja muud kaudu kah pidevalt ei suhtle.. Facebookis kah... kui keegi midagi endast räägib, on tore. Isegi jagatud lingi juurde lisatud kommentaar on veel ok. A peamiselt on mingi suvaline jagamine seal. Mõttetu. Mu blogi on üsna avatud, võtan end ikka ikka suht riidest lahti, mõnikord...

Terve septembrikuu passisid Pirita tee ääres lisaks kajakatele, partidele, luikedele... varestele? rästastele? ka kormoranid. Kui ma ühel päeval fotoka kaasa tahtsin võtta, et neid pildistada, olid nad läinud. No fotokat mul ka tol päeval ikkagi polnud, aga kormoranid olid kadunud ja rohkem pole neid olnud. Täna aga kössitas kivi otsas selline. Haigur? See sama, keda kohtasin ükspäev pargis? Hmm. Paar päeva tagasi kirjutasin lõhnadest. No, tegelikult ma ikkagi tunnen seda üht lõhna mujal ka, nagu oleks see minuga kaasas. Hais pigem, kui aus olla. Aga see pole minu küljes, kontrollisin. Vaikselt hakkab närvidele käima, ei mäleta, et seda nii pikalt oleks varem olnud. Kolmandaks. Paar päeva tagasi külas mul peas üks lugu, mitte väga tuttav, aga suutsin ikkagi mingit sõnad tuvastada ja otsisin selle loo üles ja kuulasin. No.. midagi oli selles loos. Kõigepealt ajas see mind nutma, siis lihtsalt oli ja lõpuks tekitas mingi mõnusa tunde. "Kõigepealt" tähendab nii 10 esimesel korra...

Ärkasin öösel pool kaks ja und ei tulnud. Ootasin uinumist pikalt. Ootasin hommikut ka. Siis meenus mulle, et alles mòned tunnid tagasi olin oodanud õhtut, et saaks magama minna. Vist ainult päeva esimene pool on selline, et ma midagi ei oota.

Kui ma ärkan vara ja on ilmselge, et enam magama ei jää, siis uurin näiteks internetti. Kuna viimastel päevadel on mind taas häirinud üks lòhn, mille arvasin varem olevat pärit kassi vetsust, aga et kassi vetsu juba ammugi pole, siis meenus mulle üks teine häiriv lõhn, mida tegelikult kindlasti pole ja turgatas pähe guugeldada midagi sellist, et smell that is not actually there. No üllataval kombel, kuigi minu vanuses ei peaks enam üllatama, et inimesed on ikkagi üsna sarnased, või vähemalt pole keegi päris unikaalne, ongi selline asi olemas - phantosmia. Ma ei tea, see pole nagu olnud teema, mille sõbrannaga jutuks võtaks... lihtsalt nendid kusagil sügavamal, et on, aga ei lase seda mõtet nagu päriselt teadvusse või veel vähem suust välja. Igatahes ma pole kellegagi seda asja arutanud ja veel vähem on keegi sellist asja minuga arutanud. Nojah. Seda praegust lõhna tunnen tavaliselt mitu päeva, võib-olla isegi nädal. See teine, häirivam lõhn kestab kusagil ööpäeva vòi kaks. Õues seda ei...

Eks ma püüan ikka tühistest asjadest kirjutada. Endal on toredam mõelda väikestest asjadest ja märgata väikseid asju ja rõõmustada väikeste asjade üle. A mõni päev... kui juba päeva alguses tundub, et jama mõõt on täiega täis ja see miskipärast pressib just täna pinnale - miks? - ja siis tuleb mõnuga juurde, siis kõik see muidugi, mille püüad nagu vagusi hoida ja ära kannatada, see tuleb täiega... Ütleksin, et on sitasti ja tegelikult ei jaksa kah väga enam.  Ja siis tuleb kiri, et "olete oodatud virtuaalaktusele". Noh, ma hakanud muidugi ütlema, et võite selle virtuaalaktuse endale... aga mõtlesin seda absoluutselt kohe. No ühesõnaga. Mida sa passid seal virtuaalaktusel. Mida sa passid seal virtuaalkonverentsil. Virtuaal.. kuradi.. elu. Muidugi, kõik nii ei arva ilmselt. Aga ausalt - virtuaalaktus. Annab ikka midagi mõttetumat välja mõelda. Issand kuidas ma vihkan seda virtuaali. Mingid asjad saab muidugi kaugühendusega ära arutada, aga virtuaalkonverentsi virtuaalkohvipaus?...

Enamasti käin joogas hommikuti. See on selline üsna intensiivne trenn, palju jõuharjutusi ja nii. Olude sunnil olen käinud samas trennis ka paar korda õhtupoole. Vaim on selleks ajaks üsna väsinud ja pärast tööpäeva kell 6 ikkagi haigutan seal pool tundi jutti, aga müstika ikkagi mis juhtub seal õhtuses trennis kehaga. Nagu uus päev algaks. Tohutu energialaks. Tahaks suuri tegusid hakata tegema kohe. Hommikuti on pärast trenni pigem kerge rammestus. Ja noh, enamasti on siis vaja nii 8 km tööle vändata ja kõik see kuidagi... miskipärast ei teki sellist energiapuhangut kui õhtul. Hommikul on vaim valmis trenniks, õhtul mitte. Siiski selgub, et keha on õhtul rohkem valmis kui hommikul. Mulle tundub, et peaks selles küsimuses usaldama pigem keha. Aga sõltun muidugi ka paljudest muudest asjadest.

Mulle pole kunagi meeldinud, näiteks nooremana vanavanemate pool, kardinate akna ette tõmbamine õhtul. Tekitab kuidagi piiratud tunde, ja et pole nagu kursis enam ümberringi toimuvaga. Ma ei teagi ausalt öeldes, miks seda tehakse. Aga viimati maal, ilmselt esimest korda elus, tõmbasin pimeduse saabudes seekord kardinad korralikult akende ette. Sest see pimedus oli nii pime ja suur ja raske, et ma füüsiliselt tundsin, kuidas see peale vajub ja aknast sisse pressib ja rusub. Ja õue enam niikuinii ei näinud. Mònikord paistab seal kuu nii eredalt, et korralikud varjud on maas. Seekord mitte. Oli lihtsalt kottpime. Sügavpime. Kardinad aitasid ja olemine läks kohe kuidagi mònusamaks. Puud mühisesid tuule käes ja oli üsna marune. Tuul oli nii vali, et ei saanud arugi, kas vihma sadas või ei. Pärast, kui tuul oli vaibunud, märkasin, et taustamühin oli ka päris hubane. Pimedus ja vaikus koos olid kuidagi... noh.. mitte nii lõògastavad. 

Selline tihe linnuliiklus täna hommikul. Suvel jäi ikka üsna vaikseks, mòned linnud lendasid puult puule ja natuke kostis mingit piuksumt või krääksumist. Vahepeal päeval kaks ronka ja mõnes tiirutavad röövlinnud. Nüüd lendavad igas suuruses ja kõiksugu häältega ühele poole ja teisele poole ja korralik sagimine käib. Tuul vaibus lõpuks öösel ja väga väga mònus hommik on olnud. Kella 7 paiku oli 14 kraadi. Ja maja uus katus toimib täiega, öösel alla 21 kraadi ei läinudki, kuigi mul oli radikas 1 peal. Üldse oli mõnus magada, kuigi kartsin, et hakkan kartma. Ärkasin poole kuue paiku mingi unenäo peale, kus olid nagu kaks mingi vastasleeri sõjapealikku, aga oli mingi totaalne jama ja olukord hakkas ikkagi lahenema ja üks pealik andis teisele suurest rõõmust musi :) No selline väga südamlik oli. Tore oli ärgata. Kahjuks oli veel pime. Valges oleks veel toredam olnud. Aga oli ikkagi tore. 

Ohoo! Midagi uut ;) Tulin kaheks päevaks maale. Mul on siin palju loodust, miski 6 hektarit maad. Kõndisin mööda jalgrada maa ühest otsast teise, vaatama, kuidas leedritel uues kohas läheb. Hästi läks, lopsakad olid. Kuigi mulle tundus, et osadel põõsastel olid mõned oksad ära söödud :o . Peab silma peal hoida, äkki vaja kitsede-jäneste eest kaitsta. Õnneks leedrid pole nagu õunapuud, et saavad hukka, kui ära süüakse. Kui nad juba kasvavad, siis peaksid lihtsalt uuesti kasvama. Siis jalutasin heinamaad mööda tagasi, vaatasin värvilisi põõsaid, ja kitsede radu ja rebaste magamiskohti ja põikasin metsa, et vaadata, kas mõni põldmari veel paistab. Metsaservas ajasid põdrakärbsed ikka täitsa hullluks. Väga raske nendega. Maja juurde jõudes jalutasin natuke teises suunas, metsa alla ja mõtlesin, et võtan seal ühe iidse allee pealt (no on selline huvitav koht mul seal) natuke võsa ära. Võtsingi. Kui hakkasin söögi jaoks tuld tegema, märkasin, et autovõtit pole taskus. Ja olin päris kindel, e...

Sõitsin kahel päeval ühistranspordis. Üldiselt pole mul ühistranspordi vastu midagi. Need liinid, mida mina viimase 9 aasta jooksul olen kasutanud, on olnud sellised üsna rahulikud, st ei ole palju rahvast üldiselt. Ja bussid-trammid on olnud väga täpsed. Selles uues ebanormaalsuses ei tundu ühistransport üldse nii mõnus ja ega pole eriti vaja läinud, välja arvatud mõned peatuses trammiga. Aga mul läks seekord eriti kehvasti. Mõlemal päeval pidin oma istekoha kusagil mujal seisukoha vastu vahetama. Ühel päeval istusin ühtede noorte kuttide juurde ja poolel teel istuma selgus, et nende ümber on jube higihais. No mis teha, see pole nii hull, kui nädalaid pesemata inimese oma. Aga mingi hais oli veel ja see muutus mu jaoks järsku nii väljakannatamatuks, et läksin bussi teise otsa seisma. Teisel päeval oli buss mònusalt tühi, igale soovijale oli kaks istet. Siis järsku hakkasin tundma ähmaselt peeruhaisu. Ja siis kõvemini. Siis tuli peatus ja sai natuke õhku, ja siis uuesti. Ja seekord ikk...

Naljakas on märgata ja meelde tuletada neid mõtteid, mis sul korraks on ja kohe kaovad, sest pole muidugi üldse olulised. Näiteks. Esimeses tunnis tulid õppijad klassi ja mul tekkis ajus täielik lühis, sest üks tüüp nägi välja nagu üks teine tüüp eelmisest aastast, aga nägu oleks nagu poole pikemaks venitanud. Nüüd vist hakkan harjuma, aga see oli väga väga väga veider. Täna aga mõtlesin, tegelikult ei mõelnud, vaid see võrdlus käis siuhti peast läbi, ühe õppuri ilusat helepruuni krunni vaadates. et see näeb välja täpselt nagu need uued moodsad kaneelirullid, kus rullis ei ole mitte üks laia tainariba vaid on sellised punutised. 

Mul ei ole olnud sellist unistust ega kinnisideed, et oleks vaja tingimata lennata. Aga täna vaatasin, kuidas kajakad tugevas tuules lihtsalt tüürisid ja lendamiseks ainult tuult kasutasid, või siis paigal püsimiseks. See tundus nii äge! :) Lisaks kajakatele passivad Pirita tee ääres viimasel ajal ka kormoranid. Seal kivide peal, tuulutavad oma tiibu tuule käes. Või mis nad seal veel teevad.

Facebook tuletas mulle meelde üht kahe aasta tagust pilti sellest, kuidas ma muru niitsin. Ja tòmbasin paralleeli oma doktoritööga. Teen tihti mitut asja korraga ja vahel paistab, et pole võimalik lõpule jõuda nende asjadega. Või siis teen ühte asja mitte päris struktureeritult ja ikkagi saan valmis. Ühel hetkel hakkasin märkama, et ma mõtlen, et nii peab tegema nagu räägitakse, või et sedasi peaks olema nagu räägitakse, et peab olema. Olen neid asju püüdnud korrigeerida. Kõigepealt tuli see teravalt ilmsiks lapse kasvatamisel. Detailidesse ei lähe, aga kogu see reeglite ja piirangute värk oli meie jaoks täiega vale. Muidugi ei ole hea palju segaseid sõnumeid, arusaamatuid juhtnööre, erinevaid nòudmisi. Aga taipasin ühel hetkel, et ei ole vaja uskuda, mida teised ütlevad, vaid teha nii nagu hea on. Teiste uskumine tekitas mus frustratsiooni, et ma ei saa hakkama, ja ajas suhted üldse untsu. Edaspidi olen selliseid asju märganud mujalgi. Et olen omaks võtnud mingi üldlevinud arusaama, m...

Paistab, et on nii, et kui mingit meeldivat musa palju kuulad, ma mõtlen ikka palju palju, siis see tüütab ära. Või siis võibolla lihtalt mingi hetk asendub millegi muuga. Aga kui kuulad, või rohkem isegi vaatad sellise bändi kontserte, mis varem on külmaks jätnud, ja vaatad neid ikka palju palju palju, siis nad saavad päris armsaks lõpuks. Mul on siis Depeche Mode´iga sedasi. See mu kuueaastane hakkas seda bändi lihtsalt armastama ja meil on juhtumisi hunnik kontsertplaate ja videoplaate jne, DVD-sid siis. Ja no iga päev. Kui suvel ringi reisisime, siis aitas Spotify. Ja esimese asjana kodus kontsert mängima. Täna tahtsin ise vaadata :D Ebanormaalne. Natuke nagu talvel Harry Potteriga. Ma ei hakka isegi ütlema, mida ma sellest asjast arvan.

Hommik oli nii ilus. Tekkis isegi mõte, et võiks midagi head juhtuda vahelduseks. Pole nagu just teab mis tore olnud viimastel... no viimasel ajal, ütleme nii :) Ja hakkab juba tervisele. Maal oli päris hea, aga no ei ole enam maal. See ajab ka masendusse.  Midagi head siiski ei juhtunud. Midagi vist ekstra halvasti ka ei läinud. Kuigi... tööl läks küll mitu asja sassi ja siis pillasin asju ja olin üldse nii saamatu kui saab. Ilmselt magamatusest. Hämmastav, kui palju möödarääkimisi ja valesti arusaamisi on hiljuti erinevate inimestega olnud, tegelikult isegi paar kuud on juba silma torganud. Mulle tundub, et ma ei oska enam üldse ennast väljendada. Kõigil juhtudel on hiljem kõik selgeks saanud. Tähendab nendel juhtudel, mis on ilmnenud. Pean püüdma end selgemini väljendama või siis võimalusel üldse vait olema.... Aga kipun ikka seletama, kui inimeste juurde satun. Limukatega on okeilt läinud, iga kord olen ikka mõnest üle sõitnud. Aga pole tagasi vaadanud, et mis neis ton saanud. ...

Mul on rehvipumpamisfoobia. Tegelikult pelgan ka õhupallide puhumist. Aga nii rattal kui autol on mul  vist rehvid pidevalt pooltühjad sest ma õudsalt kardan neid pumbata. Püüan jälgida soovitatud rõhku, aga kahtlustan alati, et see pumba näit ei tööta. Eile üritasingi taas rattal kumme pumbata ja mu arust tulin sealt ikkagi sama tühjade kummidega ära. Närvid ei pidanud vastu. Autol suutsin viimati kolm rehvi õhku täis lasta, neljanda ajaks enam ei suutnud hirmuga toime tulla. Ja alati kasutan võimalusel võimalust, kellelgi teisel paluda need rehvid õhku täis lasta. Leian mingi ettekäände, et mõni lähedalasuv mees seda tegema suunata.

Ònnestus üle sòita ühest nälkjast, aga see toimus kuidagi koba peale ja ei jõudnudki vaadata, mis tast sai. Ise jäin püsti. Muidu ükspäev oli selline vestlus, kus oli teemaks kool ja õpetajad ja õppimine. Ja jäin täiesti kindlalt endale kindlaks, et see, kas sa õpid või mis sul seal toimub, sõltub õpetajast. Ütlesin vist, et KÕIK sõltub õpetajast. Eks iseendast muidugi ka, aga iseennast saab sättida. Käis läbi ka see lause, et ega sa õpetaja jaoks ei õpi. Aga no pòhikoolis, eks. Kelle jaoks sa ikka òpid? Kindlasti mitte iseenda jaoks. Kool on ikkagi lihtsalt asi, mida peab tegema. Muidugi sa võid ju lapsele rääkida, aga... Gümnaasiumis ehk õpid juba rohkem iseenda jaoks (kuigi vist ikka rohkem selleks, et midagi heale hindele ära teha või kusagile sisse saada), aga äge õpetaja võib ilmselt ka täitsa mittevajaliku aine ikkagi meeldivamaks muuta. Või täitsa kasutu asja põnevaks. Või õppeaineks, mille sa lihtsalt tahad hästi ära teha, sest õpetaja on lahe. Ma sain matemaatika òpitud vaid ...

 Hommikuks olin võtnud nõuks võtta julgus rindu ja üle sõita mõnest jubedast suurest limukast. Eile kõhklesin, et äkki veel libastun ja kukun. Või et see on nii suur, et ma lihtsalt ei saa tast üle sõita. Aga siis kuulsin jutte, kui halvad nad ikka on ja mõtlesin, et saan anda oma panuse, sõites iga päev mõnest üle. No ei olnud ühtegi täna, äkki järgmine nädal siis. Küll aga passis tee ääres üks haigrulaps. Sest kes see muu olla sai. Sookurg on vist suurem, kuigi ma sookure lapsi pole lähedalt näinud. Ja pole tegelikult ka haigruid lähedalt näinud. Aga kronksutas oma kaela sedasi. Ja paterdas seal vaeseke. Üsna sürr oli ja natuke aega muretsesin veel. Ehk ta ikka leiab oma koha.

Mõtlesin, et jätaks homseks, aga juba hakkab ununema, nii et. Noh, mis ma oskan kosta - töölt hakkasin ära minema, selgus aga et rehv oli TÄIESTI töss. Mul on õnneks remont tööle üsna lähedal, kilomeeter või nii, nii et suundusin sinna ja tehtigi terveks. Lahkusin remondist kaks minutit enne selle sulgemist. Kuna rehv oli ikka totaalselt tühi, oli ratast üsna piinarikas lükata. Kartsin et teen ka väliskummile viga. Niisiis katsetasin ratta kerget kergitamist jalutamise ajal, siis tagarattal lükkamist ja ka tassimist. Tassides meenus mulle üks anekdoot tšuksist, kes tassis kaasas mingit ust või aknaraami. Kui küsiti, miks ometi, siis vastas ta, et kui keegi kallale tuleb, viskab maha ja saab kiiremini minema joosta. No selline ma umbes vist paistsin. Ja ega see tõesti väga hea liikumisviis polnud. Tagarattal lükkamine oli kõige parem, kuigi ikkagi tüütu. Siiski peamiselt lihtsalt lükkasin. See teine asi, millest tahtsin kirjutada ongi nüüd meelest läinud.

Ma ei suuda meenutada, kas midagi üllatavalt head on viimastel päevadel juhtunud... Aga laupäeval, kui pühapäevaks oli plaanis pikem rattasõit, läks rattal taas katki kodar, ja seekord nii, et ratas käis ikka korralikult kaheksasse.. kaheksat? Loperdas, ühesõnaga. Tihedale tegusale päevale vaatamata õnnestus mul käia hoolduses ja kõik tehti jube korda, kontrolliti ülejäänud kodarad, tasakaalustati, midagi tehti seal veel mulle tundmatute asjadega. Äge! Eile, kui mu pikk rattasõit hõlmas ka võrdlemisi järsku laskumist, selgus, et pidur teeb nii väljakannatamatut häält, et pidin kraavi sõitma. Tore oli ka see, et sain kätte uue kauaoodatud seljakoti, mis on väga ilus ja praktiline. Laupäeval märkasin, aga üht harunenud õmblust üsna sellises kriitilises kohas. Kirjutasin juba sinna poodi, et mis me nüüd siis teeme. Kah laupäeva viskas mul tööarvuti pildi eest ja täna pole pilti ette saanud, ootangi parajasti tehnikut. Töötelefoni laadijat ei leidnud, toodi uus, aga see ei tööta. Koristan ...

Sõitsin autoga ja Tammsaare teel foori taga seistes oli mu ees bmw mingi linnamaastur, numbriga 707zoz. No on ikka geeniused, mõtlesin. Viimasel ajal olen kuidagi eriti märganud autosid, kelle juht ei suuda vist suvalist numbrit meelde jätta ja siis mõtlevad välja selliseid. Ja no et rohkem raha kulutada. Võib-olla ka et rohkem silma paista. Kuigi ma ei saa aru, mida head on liikluses rohkem silma paistmisel. Niisiis. Siis läks pilk kõrvale, teises reas, esimese bemmi kõrval seisis teine samasugune bmw. Selle number oli 111xyx. :))) Siis tundus mulle see asi esiteks pööraselt naljakas ja teiseks täiesti haiglane,

Ajaviiteks olen püüdnud linde pildistada. Ega need pole mingid erilised kvaliteetsed looduspildid ja tihti peab ikka kõvasti suumima, aga mu fotokas on nagu ta on, eks. Aga huvitav on neid ikkagi lähemalt uurida siis.  Sookured on vist mu lemmikud. Nad on kuidagi nii eksootilised. See uhke saba ja müstiline hääl. Kotkas on muidugi uskumatult võimas ja kotka tiirutamine natuke haruldasem kui sookurgede hääled või lend. Siin pildil on kotkas vist küll mingi poole kilomeetri kõrgusel. Hoiab oma tiivad laiali ja muudkui tiirleb kõrgemale ja kõrgemale. Pildile sain ühel õhtul ka haigrud, rohkem pole neid Kukerannas näinud. Esimesel paistab nagu oleks sookurg (kuigi pole pikka saba, eks), aga sookurg end juba sedasi kössi ei tõmba ja kaela kronksu ja aja, vist :) Viimasel pildil on üks täitsa tundmatu lind, keda kohtasime Lõuna-Eestis autoteel. Tuterdas seal ja ära ei kavatsenudki minna.

Niitsin tohutu hooga muru. Oli füüsiliselt päris raske. Natuke kiire oli ja suur ala niita ja teab mis sile see pole. Niitsin ja mõtlesin asjadele, mis vajasid välja mõtlemist ja mingil hetkel tegemist. Mõtted liikusid päris kenasti. Rassisin seal ja tundsin, kuidas energiat tuleb. Algul mõtlesin, et see on ju jabur. Et raban tööd ja tegelikult ju väsin ära ka, aga tunnen et mingi energia nagu on. Aga vaata näiteks tuulikuid. Muudkui keerlevad ja energiat muudkui tuleb. 

Huvitav, kas inimesed, kes ämblikke päriselt paaniliselt kardavad, kardavad ka ämblikuvõrke... Mul terved niidud hommikuti võrke täis. Küllap on päeval ka, kuhu nad ikka kaovad. Aga näha on neid hommikul. Ilusad. Erinevad. Mõned on sellised pusad. Mõned korralikud võrgud. Ja siis mõned on veel ka maa peal, kust paistab minevat tee maa sisse. Neid näeb ka päeval rohkem. Äkki kodud on ikkagi ainult need pusad ja maapealsed, kaunid võrgud lihtsalt püünised? Eile takerdusin ise väga ebameeldivalt ühte võrku, mis oli mulle tee peale tehtud. Mul olid veel käed märjad ja see võrk kleepus igale poole, nii et ämblikuvõrgukartja võiks sellise asja peale küll vabalt paanikasse minna. Oli ebameeldiv mullegi.

Ma tahan igal hommikul astuda toast õue, jalutada looduses ja nuusutada looduse lõhna. Ma pole valmis seda ootama, ma pole üldse eriti hea ootaja, kuigi olen ka seda poolt endas teadlikult arendanud. Aga ma ootan. Millalgi peab see võmalik olema. Aga võiks olla kohe :) Tegelikult täna on. Homme ka on. Ja ülehomme. Ja siis veel paar päeva. 

Ei tea, kas see kobaras koos sõitmine on ka osa rattatreeningust. Et on vaja harjutada külg külje vastas sõitmist, muidu hakkab võistlustel hirmus...

Küpsetasin eile ühe soolase asja. Piruka põhimõtteliselt. Muretaina sarnane põhi, siis juustudest kiht ja suvikõrvitsakettad. Nägi natuke teistmoodi välja, muretaina servad tuli keerata koogi peale tagasi. Kuna asi tuli maitsev, mõtlesin toidublogisse lisada. Sest nädal aega ehk on meeles ja kuu aja pärast on sedasi, et jajaa... tegin midagi maitsvat, kui inimene mul külas käis aga mis asi see küll oli. Ja siis otsid oma veebibrauserite ajalugudest ja püüad leida kõikvòimalikke teid pidi, aga no ei leia enam. On juhtunud, ja mitte üks kord. Niisiis. Koogi nimi oli galette . Ja mõtlesin, et googledan, et mis see galette  õigupoolest on. Nii tuttav sõna, aga täpselt ei tea. No galette ongi täpselt selline nagu ma kirjeldasin :) Eesti keeles siis taas soolane pirukas. Quiche? - soolane pirukas. Tart - kook. Pie - pirukas. Pancake - pannkook. Crepe - pannkook. Clafoutis - ahjupannkook. Eestis meil on üldiselt koogid. Aga see eest on meil leib eks :D. Mida teistel pole. Clafoutis'd ole...

Kui kõik uued asjad saaksid olevaks lihtsalt neile mõtlemisest, oleks mul küll jama kaelas. Ükspäev mõtlesin, et võik olla krunniaguga rattakiiver. Tegelikult olen ka varem mõelnud, et võiks olla tutimütsi jaoks kiivris koht, kust saaks tuti läbi tõmmata, no lastekiivritel. Meil ühel kiivril juhtumisi mahtus, väga tore oli. Siis mõtlesin, et seljakoti all selja higistamise vastu aitaks ehk, kui saaks vähem riideid selga panna ja selhakotil oleks ka tuulekindel eesosa vms. No täna tekkis suure porikärbsega probleem, et oli vaja see õue ajada. No selle jaoks leiutasin mõttes vegankärbsepiitsa, st kahepoolse kärbsekulbi, mida saab sedasi lahti ja kinni panna. Tegelikult võiks sellel olla ju ka kerge imemisfunktsioon, st tõmbaks putuka õrnalt sisse ja pärast saaks ta kenasti õue lasta. Kärbestega leiaks see vist vähem kasutust, aga nt mesilased ja liblikad ja muud, keda pole vaja maha nottida. No tegelikult võiks ju olla ka tugevam imemisfunkstioon, millega saaks äädikakärbsed jäädavalt si...

Tookord oli mul lapse raamatut loetud 120 lk juures ikkagi pigem nii kaheksandik kui kuuendik. Aga see on mõnus. Jätkub veel tükiks ajaks. Ise sain raamatu läbi. Mulle meeldib lugeda sedasi üsna ühe hooga. Ja siis avastan end sageli muude tegevuste juures mõtlemast, et tahaks juba sinna kohta või nende inimeste juurde tagasi. See on mõnus tunne. Ja seepärast olen ka raamatute osas päris valiv, sest elan kaasa ja sisse jne. Raamatu lõpu lähenemine on iga kord nii hirmutav - tahaks veel lugeda, aga peab uut hakkama ju jälle valima. Valimine on üks tüütumaid asju üldse. Näiteks eile sõbra pool külas, kui hakkasime õue sööma minema, mõtlesin, kas panna selga jope või tagi või mõlemad (kleidi olin juba teksade ja maika ja t-särgi vastu vahetanud, õhtu oli, ja mitte selline soe nagu üleeile). Jope hoiaks tuult hästi kinni, aga kui õhk on ka jahe, siis pole äkki nii hea? Tagi hoiab ka natuke tuult, on umbes sama vähe soe kui jope, aga näeb seljas kena välja. Mõlemad korraga on iseenesest tõhu...

Ma olen siin Soomes suvitamas lugenud nii 150 lk oma raamatut (kohe saangi läbi) ja nii 120 lk lapsele (ilmselt nii ühe kuuendiku sellest raamatust). Jälle peab nentima, et lugeda on mõnus, kuigi nii raske on raamatut valida. Üldse ei taha midagi sellist, mis ei meeldi.  Eile õhtul lugesin lapsele natuke ka oma raamatut. See tekitas selliseid küsimusi nagu kellega ta räägib? Millal midagi juhtub? Kuidas ei juhtu? Üldse mitte midagi ei juhtu? Millele järgnesid suured silmad ja siiras arusaamatus tema näos.  Hommikul olen lugenud täitsa järve ääres, kai peal, pärast ujumist... selline elu :)

Mulle niigi meeldivad hommikud, nii et hommikud suvilas, kus majauksest on järveni nii 20 pisikest sammu, on peaaegu et väljakannatamatult mõnusad. Sellised suvilad on muidugi Soomes. Keegi ei hakka ju maja kusagile metsa sisse ehitama, kui selle võib ehitada ka peaaegu otsapidi järve. Ma ei oska öelda midagi soomlaste ujumisharjumuste kohta, kuigi mulle on jäänud mulje, et nad pigem pole väga suured ujujad. Küll aga tundub mulle, et neile meeldib motikaga matkata ja paadiga sõita. Nii kõrvaltvaataja pilguga öeldes. Hommikune sulps järve annab sellise tunde, et nüüd võiks hakkama saada ükskòik millega. Millegi eriti ägedaga. Puhkuse ajal kahjuks midagi sellist eriti ägedat toimuma ei hakka ja see powertunne läheb natukene raisku, aga tunne iseenesest on ka väga mõnus. Nii et naudin lihtsalt seda. Täna hommikul, kui laps on siin, külas, natuke juba harjunud, kobisin enne teda voodist välja ja saan seda kõike veel rohkem nautida :) Nii et võtsin sillale isegi raamatu kaasa. Ujutud juba o...

Mul on kass juba mitu nädalat kadunud. Olen kuulutanud facebookis ja poeaknal ja aeg ajalt jalutanud ja hõikunud ning jälginud kadunud ja leitud loomade lehekülge samuti facebookis. Ja on üks asi, mis mulle on silma torganud. Paljudes kuulutustes on kirjas, et "reageerib nimele x". Minu meelest on see veider. Loomal on ju tegelikult oma nimi. Tutvustaks teinekord seltskonnas mõnda seda loomaomanikku "saage tuttavaks, reageerib nimele Polli".

Piinlik lugu, karjusin täna ämbliku peale. No ma parajasti pildistasin midagi ja kui vaatasin, mis mul jala peal kõditab, siis oli seal úks tohutusuur mustriline ämblik. Ma nagu põhimõtteliselt mingeid ämblikke ei karda, aga vist kiljatasin ikka kõlavalt, või tegin mingit muud häält, hakkasin rabelema ja kätega sahmima. Näiteks ma ei karda ka varblasi, aga mäletan hästi, kuidas ma Pariisis kohvikus istusin, sõin, ajasin juttu ja kui pilgu taldrikule pöörasin, seisis seal lisaks mu roale ka varblane, nii et karjatasin ikkagi sedasi, et ... mitte kohe kindlasti vaikselt. Et selle ämblikuga oli umbes sama lugu. Pärast tegin tast pilti :)

Kell on pool üheksa. Ärkasin kell kuus ja just istusin kohvi ja võileivaga maha, sest toimetused said hetkeks mööda. Olen taas vara ärganud, mis on mõnus. Maal läks kuidagi režiim nihkesse, hilja magama ja nii 8-9, isegi pool 10 üles. Sest seal lihtsalt ei raatsi magama tuppa ära minna, tahaks veel seda ja toda teha ja niisama olla jah. Linnas olen üheksaks rampväsinud ja enamasti on õhtuks ka lihtsalt päevast kopp ees. Tahaks juba uut. Aga no see selleks...  Uskumatu milline mõnus tunne oli hetk tagasi ahi sisse lülitada, asi ahju panna ja lõpuks võta kohvikruus ja teha üks võileib. Reaalselt tundsin ahju tööle pannes mingit ülimalt positiivset voogu, et asjad on kontrolli all, kõik sujub, nüüd on ahju kord. Sest focaccia kerkib ahjupannil, kaasavõtmise kohv tõmbab ja miskid köögiviljaomletikesed on ahjus. Focaccia tainast hakkasin tegema muidugi eile ja pistsin selle ööseks igaks juhuks külmkappi, nii et nii kui silmad avasin, olin juba külmkapi juures ja võtsin taina soenema. Te...

Korrigeerisin mõningaid eilseid puudujääke. Eile mu riided polnud õhtuks sugugi ära kuivanud, sõitsin koju tööriietega. Isegi jope oli väheke märg, muudest asjadest rääkimata. Nii et täna võtsin riided hoopis tuppa, aga kui aega saan, lähen otsin maja pealt mõnda kohta, kus saaks riideid kuivatada :) Kummikuid ei hakanud täna panemagi. Kui need kogu aeg niikuinii vett täis on, siis pole ju vahet mis mul jalas on. Ja vett täis kummikut on jalast üsna raske kätte saada, see tõmbab kuidagi vaakumisse ja no annab sikutada. Vahetusriided pakkisin kilekotti. Seljakoti kaitsesin sõidu ajaks ka altpoolt. Mis ma koju unustasin? Ühe soki, õhukese kampsuni ja telefoni. Sokist on kahju, pean nüüd jälle tööl paljajalu olema, ühe sokiga on ju puine.

Mõnes mõttes tundub jabur sellise lausvihmaga rattaga tööle minna. Teisalt aga võiks küsida, et miks ei peaks sellise ilmaga rattaga tööle minema? Et nagu mis siis et sajab? Kuidas see mu rattasõitu mõjutab? Oktoobris-novembris vihmaga sõitmisega võrreldes oli tänane nagu rannaskäik. Pakkisin vähekortsuvad vahetusriided kaasa, maha unustasin vaid sokid ja järgmine kord võtan lisaks ka alukad, sest kui pidin sadulast maha tulema nt foori taga passimiseks vms, siis oli sadul hetkega läbimärg ja muidugi ka mu taguots. Eelmisel aastal sadasid mu kummikud vihma täis, nii et seal oli vähemalt sentimeetri jagu vett, kui tööle jõudsin. Siis kompunnisin endale mingi süsteemi, et vihma sisse ei sajaks. Veel Russalka juures olid jalad täiesti kuivad, mu süsteem toimis. Ent! Nii kui olin autotee ületanud läks ilm päris pööraseks. Sadas erinevatest suundadest täie hooga suuri vihmalörakaid. Ja minutiga olid mu kummikud vett täis. Lillepi pargi juures pidin nentima, et soe vihm kummikus tundub ...

Millegipärast tunnen kevadel alati, vähemalt viimastel aastatel, vastumeelsust suve tuleku ees. Et kogu see kevade ja suve saabumine on kuidagi...et no see on nagu mingi teema ja mul peaks olema ka mingi eriline seisund või ma ei tea. Aga tegelikult on suvi muidugi mõnus. Kõik toimetused linnaköögiski on kuidagi toredamad, kui köögiaken pärani lahti. Muidugi... kahjuks on see pärani lahti vaid seetõttu, et kass on puudu. Mind pold kodus ja kassil avanes võimalus aknast õue hüpata ja muidugi ta siis kasutas seda võimalust ja nüüd on sattunud tont teab kuhu. Ilmselt kössitab mõnes ümbruskonna hoovis ja jääb vaid loota, et keegi märkab ja on kursis, et selline on kadunud ja annab teada. Toimetused maal on veelgi mõnusamad kui toimetused kodus, kuigi üle mõne aja tööle minna on ju ka nii mõnus :) No mulle lihtsalt meeldib töötada ja muid asju teha. Igasuguseid asju teha. Mittemidagitegemine teeb mu haigeks.

Ammu polnud hommikul kulle käinud vaatamas, päeval ja õhtul olid nad üldiselt pesal, üks vanem toitis lapsi, teine oli kusagil ära. Hommikul on nagu rohkem lendamist.  Minu asjatundmatu pilguga ja kõike hommikul nähtut kokku võttes julgen arvata, et see lind seal pesas on üks poegadest. Teine poeg käis ilmselt emme või issiga lendamist harjutamas, päris koba oli ikka. Kahel viimasel pildil ongi siis üks täiskasvanutest.

Ilmselt sai selline mõte mulle tulla puhtast asjatundmatusest, aga kui täna rattaga tööle sõites tuli mulle vastu mitu sportratturit, mõtlesin, et kas on veel igavamat ja tüütumat spordiala kui rattasõit. Et nagu lihtsalt uhad heal juhul värskes õhus iga päev kümneid kilomeetreid. Liiklejaid on ümberringi üsna palju ja kiirus on suur, nii et pole aega loodust või muud ümbritsevat jälgida. Oled kõikse aeg nuhtluseks nii autodele kui jalakäijatele, ka niisama rattaga liiklejatele, sest rattasportlast huvitab ju ainult oma sõit ja kõik teised on lihtsalt jalus. Ehk enamasti pole ratturil sõbralikku ilmet, sest kõik on kogu ag jalus. Kusjuures niisama rattaga liiklejana ma ei tunnegi kogu aeg, et oleksin vales kohas (aga vahepeal ikka tunnen ka, vägagi). Olen ise üsna rahulik ja viisakas ja olen päris palju sama märganud enda suhtes, just autojuhtide poolt. Jalakäijad ei saa eriti midagi aru, mõnikord põrnitsevad pahaselt, aga teevad ise üsna ootamatuid suunamuutusi ja käituvad pisut kaoo...

Mõne inimese mõtete liikumisest on ikka raske aru saada... Eile sõitsin rattaga rattateel, mis ühel hetkel ristus teise rattateega, st teine tee keeras minu tee peale. Tüüp tuli sellel teiselt teelt, keeras mulle lihtsalt ette, kordagi taha või kõrvalegi vaatamata. Mul pold suurt hoogu, sest olin teda näinud ja igaks juhuks juba pisut aeglustanud. Et päris seisma ei jääks, sõitsin tüübist mööda. Mingi 20 meetrit sõitsin, siis tüüp kihutas omakorda minust hullu hooga mööda. Ja nii 100 meetri pärast olin tal uuesti selja taga. Ei taht uuesti mööda sõita, lootsin, et ehk võtab hoo uuesti üles. Ei võtnud. Lõpuks olin juba endast väljas ja ikka sõitsin mööda. Enam ma seda tüüpi ei näinud.