mood and fusic

Apteekrimäe metsas on sedasi: nii kui metsa jõuad, läheb tee kolmeks ja see põhimõtteliselt annabki aimu, mis toimuma hakkab. Iga 10-20 meetri järel läheb rada vähemalt kaheks või ilmub mõni ahvatlev väiksem või suurem rajake kusagilt kõrvalt. Ja siis muudkui lähed neid radu pidi... Ja iga kord kaotan seal oma suunataju täielikult. Pole hullu, sest mets ei ole minu teada kuigi suur ja on igast küljest lõpuks mingi suurema tee või majaga piiratud, nii et lõplikult ära eksida ei saa, aga teinekord võib jalutuskäik lihtsalt planeeritust pikemaks kujuneda, kui kodu poole liikumise asemel oled lihtsalt reipalt vastassuunas rühkinud. Ja no linnaplika jaoks ikka huvitav ka seal, igasuguseid loomi võib näha. Annul on muidugi põnev jälgi ajada ja kitsede järel jooksu pista...

T änasest ka mõned pildid. Ilm on tegelikult ilus valge, aga piisavalt pime, et mu telefoniga tehtud piltidel üsna sünge paista. Vot kui mul kunagi fotokas on... ;)

Üle pika aja Annuga järve peal tundus nagu oleksin astunud pildi sisse. Noh, justkui oleks aeg seisma jäetud, et saaksin rahulikult ringi vaadata. Ühtki inimest näha ei olnud, autosid ka mitte. Tuult ei olnud, isegi korstendest tulev suits näis paigal seisvat. Vaikus muidugi ka. Seda absurdsemana mõjusid kaks mootorsaani, mis mu seisvast maailmast läbi kihutasid. Üsna kummaline tunne oli hetkeks. Praegugi veel tegelikult, sest aknast välja vaadates paistab jällegi vaikus.

Jaurasin nende piltidega ja nüüd said vist lõpuks liiga väiksed, aga praegu pole rohkem aega jamada, nii et sellised pildid praegu... (tibid ja irma! saadan meiliga pilte juurde ;)

Et enne kui veel mõned pildid panen võiks natuke rääkida, mis juhtus ka. Juhtus peamiselt kolm asja - seoses uue pangakaardi saamisega ununes pin kood, rongile joostes kadusid kotist mõned asjad, esimene päev Barcelonas...oli selline...khmm...natuke kummaline :) Asju kaotasin tegelikult rohkem kui ainult need, mis jooksuga kotist kadusid. Kõik kokku lugedes võiks tulla umbes selline nimekiri (kusjuures mitte ühtegi enda asja ei õnnestunud mul kaotada): jääkaruga sall Easyjeti lennukisse, uued (vanad) tossud ja väike autofilmi auto Ramblale, hambahari ja hambapasta teise hotellituppa ning kopaga traktor ja tõstukauto esimesse hotellituppa. Täitsa ok nimekiri ju. Pin koodi unustamine oli esialgu pisut hirmus...või noh, see ei olnudki tegelikult mingi unustamine, ma lihtsalt polnud teda meelde jätnud. Aga! nagu selgus olin ma nende numbrite üle pisut siiski mõelnud ja uut koodi vanaga kusagil ajusopis võrrelnud, nii et kolmandal korral läks kood õigesti. Aga see kolmas kord oli mitu päeva...

Suurim söögielamus on olnud vast oliivõli. Selline hapukas ja puuviljane ja üdini värske. Homme lähengi ostan ühe suure pudeli kaasa. Sest enam ju teistsugust ei taha. Väljas käisime Pärdiga ühel õhtul täitsa lahedas kohas ka http://www.antoniaorganickitchen.com/home.html Pärdi tungival soovil sõime lasagnet... ise eriti vaimustuses ei olnud algul ta valikust, sest olime just ise ka teinud ja noh, lasagne pole ju mingi eriline... Aga osutus siiski eriliseks :) mmmm....ütleme nii. Aga kuigi hispaanlased söövat palju ja hästi jääb siin siiski mulje, et näksivad ainult tapaseid ja muud sorti võileibu ja saiu. Noh...ei tea. Ei saa veel kõigest aru.

Ilm näib olevat põhiline, aga tõepoolest, täna oli jahedam ja meri ka kohe teist värvi. Ja lained olid. Pea on mõnusalt tühjaks läinud. Paarist asjast ju võiks mõelda, aga küllap jõuab siis hiljem. Meie akna all käib teist päeva karneval. Päeval ei saa midagi aru, lõuna ajal on tänav vaikne nagu ikka, peaaegu inimtühi. Poed kinni ja kohvikud ka suuremalt jaolt. Ja siis õhtul... selle vahega, et eile kostis selline magus latiino ja nüüd tavalised mingid raadiohitid jms. Võimalik, et lähen heidangi rõdult pilgu peale... hiljem.

La Pedrera, ühe turu juures.... ja palm ka muidugi...

Lastega

Pistsime Pärdiga oma varbad korraks Vahemerre täna. Külm oli... Aga muidu oli muidugi soe. Ja mõnusat merelõhna tuli ka, sellist aimatavat, mitte lämmatavat. Pildid tegin tavalise kaameraga, nii et siia need kahjuks ei pääse. Aga hea oli olla küll. Soe on normaalne.

Tarragona ja Capcanes...

Juba lennujaamas olid need palmid...Ja siiamaani vahin neid nagu maailmaimet. Nagu poleks enne kusagil käinud, aga minu meelest ma tõepoolest pole palme sedasi kohanud. Tänava ääres - palmid, lastemänguplatsil - palmid. Lastemänguplatsid ongi lahedad siin Tarragonas. Ja soe on siin ka. Näiteks kui sõitsime rongiga tunni jagu mägede vahele Capcanesesse, siis seal oli nii külm, et käisime kohvikus ära ja veinikeldris ka ja tulimegi järgmise rongiga tagasi ja tegime oma pikniku hoopis sadamas tuulevarjus ja võtsime niisama päikest. Eilseks läks tuul ka ära, nii et... super, noh :)

Kapp (see must retriiver piltidel) on täna minu juures hoida ja algul mõtlesin, et lähen koertega metsa jalutama, aga kui õue jõudsin, paistis päike lihtsalt nii ilusasti, et ei saanud ju tema eest ometigi metsa minna. Pealegi tahtsin Kapile ka tahket järve näidata. Ei hakanud üldse ümber järve minemagi (ja lisaks on ju järve ääres suusarada ja suusatajaid kahe pubekaga kohata... brrr), nii et põrutasime kohe rannast järvele ja põmm!! heletumesinine taevas, hommikukollane päike, vaikus ja valge lumi ja lumi ja lumi... kõndisime ümber saarte ja seal, keset järve...see vaikus ja valgus... sellist õndsust ja pakatavat helgust ei ole ammu sees tundnud... hea oli seal lihtsalt seista...(ja varbaid liigutada, et külm ei hakkaks). Koerad olid ka nii rahulikud...oehh.....nüüd mürgeldavad hoovis. Loodan, et mürgeldavad ja ei ole kuhugi jalutama läinud.