mood and fusic

Mõnes mõttes on absoluutselt normaalne näha unes Daniel Radcliffe'i (olen ikka hulga ootamatumaid tegelasi ka kohanud). Sest kui meil kodus niikuinii vaadatakse filme nii 10 korda järjest, siis nüüd on meil Harry Potteri seiklustega 5 filmi ja lisaks elasin ise ka võlumaailma sisse ja nii me siis neid siin kahekesi vahime :) Ja tänases unenäos sattusin selle Radcliffiga suhtlema. Mingeid pöörasusi ei toimunud, niisama ajasime juttu jms. Kui need Potterid aastavahetuse paiku telekast hakkasid, sattusin vaatama üsna juhuslikult. Raamatut ma lugenud pole (või ehk midagi natuke..) ja filmid tundusid päris hirmsad, nii et lugesin mingi hetk imdb-st igaks juhuks sisukirjeldused läbi. Mispeale sai mu lemmiktegelaseks Snape. Ja ikka hea rahulik vaadata, kui tead, mis juhtuma hakkab. No enam vähemgi. Vahepeal mõtlesin, et hädasti oleks vaja oma inglise keelt kaasajastada. Tsekkisin välja paar raamatut, mida võiks lugeda, ja meenus ka, et nii 6 aastat tagasi jäi mul pooleli ühe seriaali v...

Kogu aeg on tuul, eks. Enamasti saan mõnusa hooga tööle (rattaga siis) ja siis rühin õhtul tagasi. Täna väitis ilmateade, et tuul vaibub. Kujutlesin seda asja nii: sõidan tööle, tuul on tagant, väga mõnna; pärast sõidan koju, tuul on vaibunud, jälle mõnna. Tuul aga oli täna hoopis x-suunast. No ta oli sealt kusagil põhja ja lääne vahelt vist. Või põhjast. Igatahes oli mul kõvasti tegemist, et ratast teel hoida. Vett pritsis merest nii, et märjad olid nii jalgtee kui rattatee. Pidin teisele poole teed kolima. Ja korra sain isegi seal mereveega pihta. Teisel pool teed kohtasin kahte ratturit. Ükspäev imestasin just, et Pirita tee ratturiloendur näitas õhtul, et sealt oli mööda sõitnud 9 inimest. Tavaliselt on see arv sellisel kellaajal kusagil 50-60 vahel. Äkki nad olidki siis lihtsalt tuule tõttu teisele poole üle läinud?

Täna esimest korda üks jalgrattaga liikleja noogutas mulle tervituseks ja hõiskasin kohe automaatselt tere vastu :) Noh, nii tore oli lihtsalt. Muidugi võib-olla ta kohendas lihtsalt salli või tegi midagi muud. Aga jah. Võib mõelda, et miks ka siis ise tavaliselt esimesena ei tereta. Või et miks üldse peaks tervitama. Üldse võiks seepärast, et lihtsalt neid inimesi on üsna vähe, kes praegu rattaga liiklevad. Pooled on muidugi sportlased ja teame küll neid. Neid huvitab ainult sport. Aga nendega, kes nt tööl käivad tunnen küll teatud vandeseltslaslikkust või midagi sellist. Mõnikord on mul ka nii, et kui juba kolm inimest on mulle tee peal, ükskõik siis kas rattaga või jalgsi, muhedalt või naeratades otsa vaadanud, siis tekib mul selline Truman show paranoia. Et kas ma osalen enda teada mingis seriaalis või kusagil veebis jne.

Poleks iial arvanud, et sügisel/talvel rattaga nii mõnus sõita on. Keha on soe ja vihm väga ei morjenda, välja arvatud tööle minnes, eriti kui olen natuke meikapi teinud :) Juba mainisin vist, et otsisin kapist välja ka soojad kindad, mida kasutan harva, aga igaks juhuks istuvad mul rattakorvis. Siis mul on veel sellised säärekaitsed, mis hoiavad sääred porist puhtad ja kaitsevad natuke saapaid ka. Ja mul on ka sellise ilmaga sõitmiseks jaoks täiuslik jope. Kõndides pisut jahe, aga hoiab 100% tuult, kõrge kraega ja parajalt pikk, rattasõiduks ideaalne. Ja nii 10 aastat vana 😁. No ja uued tuled ka ju. Liiklus muidugi on nagu on. Võimalik, et ma ei käiks rattaga, kui poleks sellist mõnusat rahulikku lòiku nagu Pirita tee. Eile katsetasin uut marsruuti Stockmanni juures Reidi teele/Pirita teele saamiseks. Tavaliselt sõidan läbi Kadrioru, aga seal on autotee kitsas ja kõnnitee kitsas ja paar tüütut ristmikku. Mõtlesin, et sõidan seekord mööda Liivalaiat otse Reidi teele välja. Reidi tee ...

Olen vaadanud Lotte erinevaid filme kokku ilmselt nii 100 korda ja siis nüüd Harry Potterit mõned korrad. Ja eks mõlemad ole ju algselt ikka laste- või noorteraamatud, kuigi filmid on nagu öö ja päev. Lihtsalt torkas silma, et Harry ja Lotte on paljuski sarnased. Eriti selles, kuidas nad kohtlevad tegelasi, keda nad oma teekonnal kohtavad. Ja enamasti tuleb see neile hiljem kasuks. Noh, muidugi, eks sama lugu on olnud ju kõikide maailma muinasjuttude "lolli" noorima vennaga võ vaese, emata tüdrukuga... Et aitad tee peal kedagi ja kui kõik tundub lootusetu, tuleb see tegelane sulle appi. Et noh.. ei midagi erilist, aga lihtsalt nunnu :)

Kasutasin eile rattaga Reidi teed. Ma ei tea, kas see on nüüd terves ulatuses valmis või alles pooleli, igatahes see praegune jupp on täitsa tore. Vähemalt praegusest ratturi seiskohast vaadatuna. Russalka juures on ruumi rohkem, sealt edasi see uus jupp on ka mònus sõita. On tehtud ka lai jalakäijate tee ja pisikesi mänguväljakuid, aga vähemalt eile vihmaga sõites oli seal ikka päris kõva automüra, nii et jalutamise osas võb tsipa puisem olla, kuigi tee iseenesest on tore. Pildil on siiski Pirita tee. Oli nii mõnus valgus ja meri ikka roheline.

Et mis ma enne rääkisin, kuidas mõnikord muudkui mõttes õiendan suvaliste inimestega, see on ikkagi harva ja nii meelelahutuseks. Pigem ma püüan end tabada mingist käitumisest halvasti mõtlemast, et siis püüda mõelda, miks see oli antud olukorras igati põhjendatud. Või kind of põhjendatud :) Näiteks täna. Lähenes eemalt naisterahvas titekäruga, musa mängis. Esimene mõte oli muidugi, et misasja jne. Siis aga mõtlesin, et äkki oli lapsel lasteaiast tulek kuidagi raske või nt aitab tuttav muusika mõne käitumishäirega toime tulla, vma. Taustast veel niipalju, et kohtasin neid pargis ja laps oli nii veidi üle aastane. Kui nad minust möödusid, nägin, et käru käepideme küljes oli telefonihoidja ja laps vahtis telefonist multikat või musavideot vms. Ma ei suutnud välja mõelda ühti mõistlikku põhjendust. Meenus vaid üks hiljutine raadiost kuuldud uuring, kus uuriti nii 1-4 aastastel muudatusi ajus, kui nad kasutasid nutiseadmeid ükskõik mis otstarbel. Olid muudatused, mis potentsiaalselt põhju...

Tegelikult on see ikkagi hämmastav, millise kiirusega ma suudan asju unustada. Võib-olla see pole päris normaalne? Eile parkisin oma ratta tööl ära ja võtsin tuled maha, et neid siis tööarvutis laadida. Kodus on keerulisem, mul ei ole üldse arvuti enamasti sisse lülitatud. Otse stepslist need ei lae. Akupangaga saab, kui ikkagi vaja laadida. Niisiis läksin tuppa ja hakkasin tööle. Paar tundi hiljem meenus, et tahtsin ju tulesid laadida, aga kuramus, unustasin need kaasa võtta. Ei viitsi enam õue tuledele järele minna ka. Niimoodi mõtlesingi. Kui koju hakkasin sõitma, märkasin muidugi, et rattal pole tuled peal. Kas tõesti olid need mul kõikse aeg taskus?! Olid tõesti. Oleks saanud neid mõnuga laadida.

Meri oli täna hommikul täiesti vapustavalt ilusat värvi. Selline helerohekas. Tõesti imeline. Ja tuul oli  täna mingist enneolematust suunast, nii et lained lõid isegi rattatee kohati täiesti märjaks. Lained loksusid ka kuidagi sõbralikult. Loodan siiski, et tuul päeva peale vaibub, või pöördub. Ei tahaks temaga eriti rinda pista, jääksin ilmselgelt alla. Ootasin tükk aega ka, et saaksin üle piirde ulatuvast lainest pilti teha, aga miskipärast lõid lained täitsa teises kohas, kui ma olin kõige märjema teelõigu juurde ootama jäänud. Lõpuks hakkas kõrv külmetama ja tulin ilma pildita tulema.

Püüdsin tükk aega selgemaks mõelda paari mõtet solvumisest, aga kogu aeg tuli nii palju uusi mòtteradu, et ei jòudnud eriti kusagile. Et kas mu eelmine jutt spaa seltskonnast ei võinud kedagi mu sõpradest solvata? Ei. Sest sõbrad on pühad :) Iriseda sobib ikka ainult võhivõõraste kallal ja siis ka nii, et see neile haiget ei teeks. Sõbrad võivad olla millised tahes. On mõned asjad, mis sõpruse võivad lõpetada, aga see on juba teine teema ja kehakaaluga või muude kehaliste omadustega need ilmselt seotud pole. Noh, ja siis on solvumine ise. Nagu mulle on selgeks tehtud, siis inimest saab solvata vaid siis, kui inimene solvub. Nii et sama hästi, kui see võib realiseerimata jääda, võib see realiseeruda ilma, et keegi seda üritanud oleks. Ja mu arust on veel nii palju erinevaid tegureid, et see on üks mõttetu asi. Võib-olla on mingeid muid sarnaseid tundeid või olukordi, mis on rohkem põhjendatud ja asjakohasemad. Ehk tasuks mõelda, mis tunne see ikkagi on ja kuidas see tunne tekkis. Tean ...