Et mis ma enne rääkisin, kuidas mõnikord muudkui mõttes õiendan suvaliste inimestega, see on ikkagi harva ja nii meelelahutuseks. Pigem ma püüan end tabada mingist käitumisest halvasti mõtlemast, et siis püüda mõelda, miks see oli antud olukorras igati põhjendatud. Või kind of põhjendatud :)
Näiteks täna. Lähenes eemalt naisterahvas titekäruga, musa mängis. Esimene mõte oli muidugi, et misasja jne. Siis aga mõtlesin, et äkki oli lapsel lasteaiast tulek kuidagi raske või nt aitab tuttav muusika mõne käitumishäirega toime tulla, vma. Taustast veel niipalju, et kohtasin neid pargis ja laps oli nii veidi üle aastane. Kui nad minust möödusid, nägin, et käru käepideme küljes oli telefonihoidja ja laps vahtis telefonist multikat või musavideot vms. Ma ei suutnud välja mõelda ühti mõistlikku põhjendust. Meenus vaid üks hiljutine raadiost kuuldud uuring, kus uuriti nii 1-4 aastastel muudatusi ajus, kui nad kasutasid nutiseadmeid ükskõik mis otstarbel. Olid muudatused, mis potentsiaalselt põhjustavad hilisemas elus ajuga seotud haigusi. Ja rääkimata kõigist tähelepanuhäiretest tänapäeval. Ja noh.. õues jalutamine on niikuinii lapsega enamasti üsna chill tegevus.