mood and fusic

Kell on 6.30. Vara. Astun bussi. Buss tuli Antslast välja kell 5.30. Bussijuhi nägu on ilmetu. "Üliõpilase Tallinna, palun," ütlen ja hakkan seljakotist rahakotti otsima. Olen omadega valmis ja vaatan bussijuhi poole. Bussijuht pole end liigutanud, nägu endiselt ilmetu. Vaikib. Mina ei saa aru. Ikka veel (!). Küsin, et kui palju see võiks maksta. "Ma ei näe üliõpilast". Aa, soovib üliõpilaspiletit näha. Pole probleemi. Mul pilet on. Näitangi. Mainin üliviisakalt, et siis võibki seda väljendada. "130 krooni". Võimas.

Täiesti amazing :) nagu öeldakse. Saab lihtsalt mööda maakera ringi kolada, maid ja linnu ja tänavaid vaadata, mägede vahel uudistada.... Ühesõnaga, tasub tsekkimist, kes pole seda veel avastanud. http://earth.google.com/

Vilkommen till my heart http://www.youtube.com/watch?v=a7FqUNlEdwA

Pildid muidugi kronoloogiliselt täpselt vastupidises järjekorras. Aga sellised said esialgu siis üles. See laev oli meil hotelli ja klubi ja kiirtoitlustuspunkti ees. Jõe peal. Ja ülejäänud pildid siin hotelli seest ja eest.

Kontserdijärgne pidu ja pillerkaar. Puhas lust :) Ja üks pilt ka Zidruunsist.

Laval

Soundcheck

Klubs. Pealtnäha väike, tegelikult päris päris suur.

Mitte lumetormis ei pidanud me sõitma, hoopis otse silmipimestavasse päiksesse, õues 6 kraadi sooja...

Meil oli ju kontsert, eks. Ja põhimõtteliselt paremat orgunni meie praeguse kuulsusastme juures annaks ikka ette kujutada. Kõik oli täpselt nii nagu kokku lepitud, aga veel parem :) Ja isegi mingeid erilisi viperusi ei juhtunud, mis teeb reportaaži muidugi mõnevõrra igavamaks. Noh, kuna meil ühtegi teedekaarti kaasa polnud, tont teab miks (tegelt tean küll, minu oma on juba pikemat aega kellegi käes laenus, aga mitte ei suuda meenutada, kelle... ja siis Kristi lihtsalt ei tahtnud kaasa võtta, vist et põnevam oleks ;) (nali)) nii et Riia lähistel tekkis pisut keerukusi ja valesid suundi, mis põhjustas väheke hilinemist, mis omakorda midagi erilist ei põhjustanud :) Kohale jõudes niisiis otse soundcheckki, mis oli kummaline, sest keeruline oli helitehnikule selgitada, kuidas see vokaal täpselt kostab imelik ja terav ja kajane laval. Ja siis kitarrivõimud olid hiiglaslikud ja muss megavaljusti. Nii et kui tundus, et kuidagi enam vähem peaks kõik asjad kostma, lugesime proovi lõpetatuks. T...

Sel reedel on meil kontsert Liepajas. Ja Liepaja.. asub kohutavalt kaugel :) Püüan olla igati viks ja teha igati lahedaid pilte. Aga võib-olla haarab sündmustekeeris mind endasse ja piltide tegemine meenub alles hommikul või tagasiteel... Täna püüdsin enda arvutile veebikaamerat paigaldada... Tühjagi. Äkki proovin homme jälle? Oleksin tagliatelle peaaegi plödiks keetnud selle installeerimise pärast... Väga tüütu. Aga kaameraga see-eest saaks äkki midagi huvitavat korraldada... Nt Tallinnast kellegi kohvikusse kutsuda, nii et mina olen Tartus kohvikus ja siis keegi on Tallinnas ja kaamera ees ja klapid peas ja noh...nagu ikka mõnes vanes ulmefilmis vms. Kodus võib ka ju põhimõtteliselt sedasi kellegagi õhtul õlut juua või midagi. Bändiproov oleks kahtlane. Aga bändi olen ma ju neti kaudu teinud täitsa edukalt. Arvan, et ei jäta jonni ja püüan selle kaamera ikka ära ühendada... Hea on heietada praegu siin une piirimail :), kui uni nagu juba on, aga magama veel ei saaks jääda. Midagi tark...

Uskumatu, et millestki suhteliselt ebameeldivast on võimalik teha midagi väga head. Ilmselt on kaalika häda selles, et ta on sageli kuidagi puiseks ja üldse vajab rohkem maitsestamist kui mingist vanast ajast meeles on. Kuna täna õnnestus mul täitsa juhuslikult hankida Otepäält kaalikat, siis otsustasin lõpuks ära proovida oma ema kuulsa kaalikavormi. Eks ma pabistasin küll, aga tuli maitsev :) Panin sinna sisse: kaks suurt kaalikat umbes 300 ml vahukoort teadmata hulga suhkrusiirupit...oleks võinud rohkemgi olla.. umbes tassitäie riivsaia soola ja pipart Kaalikad oli kõigepealt vaja keeta, siis purustada ja teiste asjadega kokku segada. Seejärel ahjuvormi, veel riivsaia ja võitükke peale ja ahju. Ise panin taimeriga tund ja 20 minutit, lasin kodust jalga ja siis ta seisis seal ilmselt üksi veel soojas. Poolteist tundi peaks kah ok olema. Maitses hästi, aga noh, arenguruumi on veel.

see lugu: http://www.youtube.com/watch?v=gewyHjQ3bNc paganama hea.

FANTAASIA! Klassikaraadios, 6.detsembril.

Olen sel nädalal saanud erinevaid häid asju maitsta. Osaliselt seeõttu, et Indrek käis Tartus ökomessil. Nii et nüüd on meil kodus selline, noh, minu silma järgi umbes 2,5 liitrine plastmassämber küüslauguga õlis ja maitseainetes. Ja see on nii hea, et isegi Pärt sööb. Pidavat kaua säilima ka. Siis astelpaju moos, mis on eriti hõrk ja sobib suurepäraselt saia ja juustu vahele. Ungari Köögist on pärit kapsaga täidetud paprikad, kus on sees ka pipart ja need olid ootamatult ülimaitsvad ja päris tulised :) Vist maksis umbes 25 krooni. Raudselt lähen ostan veel. Ja kes sealtsamast Ungari Köögist (Tartus) veel langošeid pole ostnud, siis soovitan soojalt. Parimad on baklažaanipastaga.

Olen viimasel ajal peedist palju toite teinud. Ja siis veel lugesin, et peet tugevdab väga hästi immuunsüsteemi, mis muidugi ergutas mind veelgi rohkem peeditoite tegema. Ja peab ütlema, et olen peedi kohta mõndagi teada saanud. Esiteks tegin ühest Oma Maitsest peedi ja kartuli pirukat või noh...oli selline kõrge vormi moodi..või natuke ka tordi mood :) Siis see tagliatelle... Viimases Oma Maitses oli üldsegi peedist pikemalt juttu ja palju retsepte ka, millest ma peale supi kõik ära olen teinud :) Ja peedi kohta on selgunud järgmised asjad: 1. Alla pooleteist tunni ahju küpsetada pole mõtet. 2. Ahjus küpsetades jääb ERITI hea, kui enne natuke õli-palsamiäädika ja maitseainete kastmes marineerida. No ja pärast muidugi kitsejuustu ja seedermänniseemneid peale. Mmmm... super noh. 3. Keetmisel tuleb peet lausa sõltuvusttekitavalt maitsev, kui keeta teda vee asemel puljongis. Ja tootkord, kui ma seda tegin jäi õnneks sellest keedetud peedist ikka nii palju alles, et sain veel risotot teha....

Söön siin Kapriisis pasta vegetarianat. Makaronid - penned - on sellised, et kahvliga peale vajutades laguneb laiali, ilmselgelt kaugel al dentest. Põhimõtteliselt ma ei virise, sest kuna toit on muidu üsna krapsakas, siis need plödid makaronid väga ei häiri. Kuid piinlik on süüa, sest kahtlustan, et kokk itsitab kusagil seal köögis, et näe kus loll, sööb neid plödiks keedetud makarone.... Noh see on pigem selline teoreetiline kahtlus, aga piisavalt häiriv. Nagu mõni totter hirm, nt pimeduse vms suhtes. Või ongi äkki selliseid pahatahtlikke kokkasid, kes kliente mõnitavad? Nad ei tahaks ju samas, et nende toidust halvasti mõeldaks? Ja kui nad ei ole pahatahtlikud, siis, pagan küll, ei ole ju niiiii raske makarone täpselt vajalik aeg keeta. Ja minu arust pole see esimene kord siin. Ja Tartus üldse vist. See ongi ilmselt osa 120 kroonisest hinnavahest Kapriisi ja nt Fahle või Lucca makaroniroogade vahel. Kuid miks mitte teha hästi vähemalt selliseid asju, mis ei ole kulukad? Pagan kül...

Mõnikord tuleb siiski hiljem meelde, mida öelda oled tahtnud. Või noh, tegelikult enamasti ikka hiljem meenub. Näiteks kui ma raadios Fantaasiat tegin, tahtsin Pia Frausi loo peale KINDLASTI öelda, et tuleb ka kontsert jne. Kaks korda unustasin põhjalikult ära. Loomulikult tuli hiljem meelde. Praegu, niisiis, meenus mulle, et tahtsin rääkida mandariinidest. Et mandariini lõhn, ja põhimõtteliselt ka maitse, aga peamiselt ikkagi lõhn, tekitab minus lihtsalt täiesti lambist eriti turvalise tunde. Sooja, optimistliku, turvalise tunde. Ongi kõik.

Tee Otepäält Tallinna ei ole lühike, eriti ühe nelja-aastase jaoks (kes selle siiski väga vapralt välja kannatab). Seekord oli väiksel vapral väänikul peale Mäod juba suhteliselt kõrini ja kõlaritest kostev Stone Roses ei tundunud talle piisavalt huvitav. "Tahan seda lugu, mis vaikselt algab". Mõtlesin kõik lood läbi, mis talle meeldivad, viimase aja lemmikutest Mirabilia "Let it shine" algab äkki, Epliku "November"..., üks portugalikeelne lugu, mis algab naeruga... Ja plaadimängijas polnud isegi neid. Aga pidin ju midagi proovima. Compay Segundo lükati tagasi, Kohalik ja Kohatu esimene plaat ka... "see POLE see!". Pulp Fictioni soundtrack päästis me sõidu. Sobis kohe esimene lugu, mille ees on "everybody be cool, this is a robbery-- and if any of you fuckin bitch moves, I´ll execute every motherfuckin last one of you!" ... Õudusega mõtlesin, mis tavaliselt siis juhtub, kui Pärdile mõni lugu meeldib. Pean nüüd seda lugu 15 korda järjest...

Keset kibedat koolipäeva jääb mul kaks tundi vaba aega. Mis ma teen? Lähen Maailma, et natuke teed juua, natuke süüa ja ühe prantsuse keele tõlkega tegeleda... Roheline tee jasmiiniga. Kohe torkab silma, et tee on tumedavõitu, nuusutan - must tee. Viin tee tagasi, ütlen, et see ei ole jasmiinitee. Peagi tuleb ettekandja, ütleb, et neil ongi selline jasmiinitee. Leti ääres selgub, et NEIL ONGI SELLINE ROHELINE TEE JASMIINIGA - st tavaline must tee. Ja vabanduseks-põhjendusest öeldakse mulle, et neil on see juba tükk aega olnud. Väga imelik. Midagi selles kohas siiski on, et ma aeg ajalt sinna jõuan. Sest ükskord, olles seisnud ära 8-inimeselise järjekorra, mis Maailmas tähendab ju umbes poolt tundi, öeldi, et ma ei saa lattet, sest nii pikk järjekord on. Lahe. Ja noh, sarnaseid juhtumeid on veel. Olen vahepeal tahtnud kirjutada küll, aga pole ... ma ei tea, mida olnud. Tahtsin kirjutada nt sellest, et hommikuti on bussis täiesti teistsugune seltskond, kui päeval ja õhtul. Väga asjalikud...

Ilus lava oli.

Hommikul: koerad, laps ja kelk.

Kohe: istun autosse ja sõidan Tartusse, istun bussi ja sõidan Tallinna, seisan trammis või tatsan mööda Tartu mnt-d Krahli poole... ja nagu niuhti nelja tunniga siit arvuti tagant oma töötoast otse krahli baaris. Võimas :) Ise küll ootan me esimest Tallinna-kontserti. Ei karda, ootan. Kohtumiseni!

Kui ma ütlen midagi, mis on minu jaoks ilmselge vale, siis kas mul on alust pahandada, kui teised aru ei saa, et kõik on tegelt teistmoodi? Või kas mul on üldse alust ja põhjust eeldada, et inimesed SAAVAD aru, et ma ajan udu, kui ma sealjuures ei naera või jutumärke vms ei kasuta. Ok, kaks näidet: 1. kui ma räägin raadios, et mis muul põhjusel kui ilusate plaadiümbriste pärast ma neid igavesi tüütuid vinüülplaate ostan ja olen seejuures jumala tõsine, kuigi ilmselgelt liialdan, kas siis on aru saada, et ma teen nalja? :) 2. siin blogis, vaatasin, et olin kirjutanud, et olen alati arvanud, et küpsiseid saab ainult poest... kas on aru saada, et ma teen nalja või siis paistab hoopis, et ma olen natuke rumalavõitu? mh? Miks ma siis ütlen neid asju? Niisama. Tundub vormilt ok ja kuna sisu on tõesti minu jaoks elementaarselt vale (elementaarselt vale?!)... hmm... Aga nüüd hops arvuti tagant püsti, vahelduseks mõni tegu kah vaja teha. (Kusjuures ma mõnikord ju teen ka selliseid asju, mis pol...

TÄNA JÄLLE FANTAASIA (lingikogust võib selguda, et mitte ainult täna) Vastavateemalised horror muuvid on unes nähtud, nüüd pole muud kui... loota, et ükski neist asjadest reaalsuses ei realiseeru. Kuigi iseenest midagi ju teoreetiliselt võiks, kuna unanäos nähtu pakub ulatuslikku valikut. Esimeses unenäos jäid plaadid koju ja vist stuudio oli ka kuidagi ära kadunud, igatahes ma mingis väikses ruumis tegin seda saadet, laua all justkui vms. Teises unenäos olin enda arust ilge tuus juba, aga unustasin rääkimise ajaks vajaliku heebli peale lükata ja juttu ei kostnud, millega ma iseenest olin lõpuks rahul, kuna olin mingi lolli juttu ajanud. Ja üldse olid seal kõik nupud mul sassis ja lõpuks ei saanud enam midagi aru, mis välja ja mis sisse kostab jne. Kolmandas unenäos, täna öösel, oli stuudio rahvast täis, teisi Fantaasia tegijaid, meeleolu oli täitsa hea, aga jube sebimine käis ja hirmus kiire oli, plaadid lendasid ja paras segadus.. ning siis hakkasin ühte cd-d mängima panema...Esim...

Kui olin koogi ahju pannud ja aknast välja vaatasin, nägin aias lumekänguru.

jah, mõtlen siin... helistasin eile ühele vanale heale sõbrale, et tulen tallinna, kas saame kokku ka? no saamegi, väga tore. aga meenutades oma möödunud aastat... (sel novembri alguse pimedal pühapäevaõhtul..)... et kui ma ise kogu aeg ei pushiks, elu eest ei püüaks märku anda, et ae! ma olen ikkagi täiesti elus ja suhtlemisvõimeline vaatamata sellele, et mul on pere ja ma elan enamuse ajast Otepääl... siis põhimõtteliselt... vist ....... jah...... (see lause on vist tõesti väga Merin ) Teisest küljest... äkki nii käibki... (Ja paluksin seda mõtet mitte kommenteerida)

1. käivitan auto, auto hüppab sammukese edasi ja sureb välja.. 2. sõidan kõrvalteelt peateele viienda käiguga.. 3. foori taga seistes võtan jala pidurilt, aga auto ei hakka liikuma.. MIKS?

Kui autoriteetsed allikad ütlevad rasvases kirjas ja punaselt ZUCCHINI EI OLE sama mis SUVIKÕRVITS, siis miks ometi see sõna end nii hästi sisse on seadnud? St see roheline või kollane pikk kõrvits muidugi ON suvikõrvits, aga samuti on suvikõrvits ka patisson ja spagetikõrvits (kuigi ma küll ei tea, mis see viimane olla võiks). Kui ma ütlen, et tegin rullkõrvitsasuppi... saab keegi aru, mida ma mõtlen? Või siis, et poes jälle puhmik-õlikõrvitsat pold? Ah jah, vana hea kabatšokk käiks kah. Miks ma seda siis kasutada ei taha? Sest kabatšokid on need vanad kuivanud ja suurte seemnetega jurakad? Miks ma siis neid varem juba maalt põllu pealt pihta ei pane? Mh? Ah? ... Sest kui ma nüüd valesti aru pole saanud, siis need nö suvikõrvitsad (mis tegelikult on üks suvikõrvitsa liik) ongi just noorena korjatud kabatšokid... Eile tegin naljakat toitu :) Kohe kiuste mõtlesin, et proovin midagi sellist, mist nime järgi üldse ahvatlev ei tundu. Tagliatelle peedikastmega. Ja üllatus,üllatus, või noh.....

Selle peedipiruka retsept ja pilt

Nüüd tean, kuidas on rongiga sõita. Mu ootused olid positiivsemad. Põhjuseid, miks ma rongiga sõitsin oli kolm: mul oli edelaraudtee sooduskupong, hommikul vara oli Balti jaama kiirem tee kui bussijaama ja huvi pärast ka natuke. Selgus: 1. Rongis oli külm. Need, kes mind tunnevad, ja ilmselt siin leheküljel kõik, teavad, et külma käes istumine on asi, mis on mulle malbelt öeldes vastumeelne. 2. Rongis oli kõva lärm. Rong kolises päris kõvasti ja tüütult. 3. Rong raputas. Jah, tunduvalt rohkem kui buss ning see oli minu jaoks ootamatu, sest rong tundub stabiilsem. Aga see arvamus võib muidugi olla seotud sellega, et viimased rongisõidud on mul toimunud välismaal. 4. Rongis olid istmed kahekaupa nagu bussis, mitte nagu vanasti rongis. Kuid seljatoed ei käinud alla, nii et uinakule küll ei kutsunud. Kokkuvõtteks: Rongiga ei olnudki nii mugav ja mõnus sõita kui ma arvasin. Harjumuseks see mulle küll ei saa, kuigi kuni mul sooduskupong (50%) veel kehtib pole üksikud sõidud välistatud.

"Emme!" "Jaa" "Kuule...." "Jah?" "Tead..." "noh?" Ja nii umbes 70 korda päevas...

http://www.er.ee/klassik/fant/uudised.php?nws=24

Olen kogu aeg arvanud, et küpsiseid saab ainult poest. Või noh, et kui keegi tõesti proovib ise teha, siis tulevad sealt ainult mingid mõttetud plönnid. Seetõttu jääbki arusaamatuks, mis täpselt ajendas mind ise küpsiseid tegema, kuigi kaks mingil määral põhjust on, jah, olemas: et saaks koos lapsega teha (kuigi temaga koos tegemine tähendab enamasti seda, et ta tahab pooled koostisained enne toidu sisse lisamist toorelt ära süüa ja siis ka pooleldi valmis söögi ära süüa ja põhjustab minus stressi, mida võib siis omakorda püüda taltsutada nt rummiga) ja siis et kuidagi lihtsalt jäid mulle Good Foodis silma. Ilmselt kasutasin küpsiste tegemisele sama lähenemist, mis minu ettevõtmisi viimasel ajal on iseloomustanud. St mõtlemata tegutsemist. (Ühe sellise mõtlemata (jah, ei, mitte mõtlematu) teo tulemus on varsti lingina siin lehel;) Küpsiste sisse läks 250 gr võid, 140 gr suhkrut, 1 munakollane, vanilje ekstrakti, 300 gr jahu. Lisandiks oli pähkli-šokolaadi kreem. Muud variandid seal ret...

Selles raamatus on see retsept... Ja veel palju teisi häid retsepte :)

Lõpuks sattusid kõrvuti mina, arvuti ja vajalik kokaraamat, nii et üks makaroniroog üle pika aja: 115 gr seedermänni seemneid 2 sidruni mahl ja koor suur punt laialehelist peterselli, mis on osaliselt peeneks lõigutud ja osaliselt terved lehed oliivõli (215 ml) 150 riivitud parmesani 50 gr pecorino juustu (mis, nagu ma aru saan on ka selline kõva juust nagu parmesan) soola ja pipart 500 tagliarinit või tagliatellet (mul õnnestuski tagliarinit leida) Purusta pooled seemned pastaks ja aseta koos tervete seemnetega kuumuskindlasse nõusse (võiks olla nii suur, et saad pärast makaronikeedupotile asetada). Lisa sidruni koor ja mahl, hakitud petersell ja oliivõli. Sega läbi ja lisa juustud. Nüüd peaks olema selline suhteliselt paks segu, millele Jamie Oliveri arvates peak lähenema nagu sellisele kastmele, mis on inglise keeles dressing ja pidama silmas, et kõik maitsed ilusti läbi tuleksid. Lisa soola ja pipart ja kui vaja siis juustu ja oliivõli. Pane vesi makaronide jaoks keema ja aseta ...

Sõime Edgari trahtris Otepääl ja baaridaam tõi Pärdile niisama mingi koogi, mis paistis nagu šokolaadikattega küpsisetort... tundus tõesti isuäratav. Kuid laps ei söönud oma suppi, mis tähendas, et ei saa ka kooki, nii et võtsin koogi endale. Juba esimesel puudutusel selgus, et kook pole karvavõrtki see, mis paistis. See oli üks igavene kivikõva, kreemine ja mõttetu kook, aga kuna see oli nii rõõmsalt ja heast südamest (või äkki oligi järele jäänud, et keegi ei tahtnud süüa ja siis mõtles, et laps ikka tahab?) toodud, ei tahtnud alles ka jätta. Pool sõin ära, rohkem ei suutnud. Poolikut tükki oli veel piinlikum alles jätta, nii et panin ta salvräti sisse ja taskusse. Taskus oli mul täiesti juhuslikult ka telefon. Ja see jube kreem läks loomulikult telefoni kõlarisse. Õnneks ikka kostab sealt ühtteist, aga saund on ikkagi paks ja käre, mitte kreemine ja mahe, kahjuks :)

Täna hommikul jõudsin esimest korda selle semestri jooksul õigeks ajaks kooli. Palju õnne ja jõudu mulle! Loodan jätkata samas vaimus.

... sest tegelikult söön ma ketšupiga ainult ühte toitu - tatraputru. Ja seda ma muud moodi parema meelega ei söögi. Ja üleüldse ma ei tea, et keegi teine meil kodus ketšupit mingil muul otstarbel kasutaks. Eile tegin ma normaalset kastet, eks, kus veini asemel oli siider, koore asemel piim, sidrunit pold üldse... päris hea tuli. Paneeritud koha ja ahjukartuliga sobis hästi. Mis siis veel oleks olnud, kui kõik asjad olemas oleks olnud, ah? Peab poodi minema... Ja mul ON hinge peal see Jamie Oliveri kokaraamatust see makaroniroog, mis oli nii spets ja millest mul pole ikka olnud pealehakkamist kirjutada. Mis ei olnud ei koore- ega tomatikaste, ega mitte otseselt ka juustukaste... Vaheldus.

Otsisin umbes pool tundi (lisaks eelmiste päevade nii möödaminnes otsimisele) mööda netti, et saaks mu viimaste päevade soundtracki siia ka üles panna. Igal pool olid vaid 30 sek lõigud. Lõpuks leidsin sellise võimaluse, et saab kuulata ka tervet lugu, aga iga 30 seki järel peab play nuppu vajutama :) Aga noh, üks muusikajupp ütleb rohkem kui terve hunnik sõnu, nii et palun, ja jõudu selle play nupu vajutamisega. http://www.roughtradedigital.com/product.php?cat=WARP120_DM&play_code=WARP120_DM-09&&PHPSESSID=11577c0ab096c2c19184f7329c857f6c

... mu külmkapis on 6 erinevat ketšupit...(nüüd vist küll mitmeks tunniks mõtteainet mu näljasele ajule;)

Jooksmine ei ole mul üldse mingi hea harjumus, pigem... ma ei tea...harjumuspärane paratamatus, ja ma olen kogu aeg kuri, kui ma bussi peale jooksen ja kooli jooksen... Kooli jooksmise asemel mõtlesin vahepeal kasutusele võtta tõukeratta, aga noh... vist ei tasu ära siiski. See selleks. Lisaks jooksmisele tegelen ma pidevalt mõtlemisega. See on küll parem harjumus juba ja tuleb täitsa märkamatult (ohoo!) (jahjah). Täna näiteks, loomulikult kooli joostes, sain aru, mismoodi need foorid minu jaoks strateegiliselt olulistel ristmikel töötavad. Põhimõtteliselt, kui ma statoili juurest ei lähe otse vaid paremale ja siis keskmiselt kiirel sammul sinna riia - turu ristmikult üle ja siis suhteliselt jooksen sinna suurele jalakäijate ülekäigukohale, siis saan sealt veel üle. Uimerdama ei maksa jääda. Tegelikult täna oli nii, et jube kiire oli, aga pidin veel autos muusikat kuulama, sest ühest Gravenhursti loost (the ice tree) lihtsalt ei saanud täna lahus olla. Eks ma siis tee peal laulsin enda...

Sel reedel von krahlis: JAZZITUP Plaate mängivad: Critikal Orav San Antonio marjusass Arvata võib, et tuleb meeleolukas õhtu. Ei-ei, päriselt päriselt :) Mis sest, et mu häälest see hetkel ei kosta. Võib-olla on põhjus nt selles, et täna sain teada, et tund ja kümme minutit ei ole piisav aeg jalgsi mu mustamäe korterist bussijaama minekuks, kui just pool teed joosta ei soovi. Ma küll ei soovinud, aga aja planeerimisega ilmselt äpardusin, nii et Annu ühes käes, arvutikott teises ja seljakott seljas lippasingi kergel (khmm?) sammul marsruudil sõpruse - tehnika - herne - juhkentali ja jõudsingi, pluus seljas märg. Tee peal mõtlesin sellise jope väljatöötamisele, mille seljaosa oleks osaliselt kas eemaldatav või sellisest materjalist, et seljakoti surve all hoopis jahutaks, mitte ei kütaks. Teise spurdi pidime Annuga veel tegema, ühe bussi pealt teise peale ja see oli väga kiire. Buss juba manööverdas, vehkisin oma arvutikotiga ja saingi jällegi bussile. (Ikka parem kui foori taga nõudli...

Vahepeal ma ei leia ennast üles. Mingit tragöödiat ei ole, aga lihtsalt mõnikord kaon teiste inimeste hulka ära (vist lähen nendeks) ja siis märkangi äkitselt, et olen kadunud ja otsida ei oska.

Ma ei oska arvata, et inimese nimel võiks mingi eriline tähtsus olla, aga eile millegipärast Tartus mööda Ringteed sõites tabas mind äkitselt mõte, et ma tunnen kaheksat (edit: ÜHEKSAT!), kellest neli meeldivad mulle rohkem kui niisama. See mõte jäi mind kummitama ja Tõniste perekonnanimedele mõeldes selgus, et nende nelja perekonnanimedes esineb vokaalidest vaid E või E ja A. Ja need perekonnanimed ON sarnased. Imelik. Aga loodan, et kui olen selle mõtte nüüd välja öelnud saan sellest lahti ka.

Mul oli täna hea meel (lahjalt öeldud, lausõnnelik pigem) avastada, et lisaks muusikale ja toidule ajab mind positiivselt ärevile ka midagi erialast. Eks seda ole ennegi juhtunud, aga ajapikku läheb meelest, siis olen kurb, et nii kaua õppinud ja lõpuks tööle minnes peaks ikkagi midagi täiesti teistsugust tegema, sest tõlkimine lihtsalt ei tekita selliseid tundeid, mida üks südamelähedane töö võiks tekitada. Avastus leidis aset terminoloogia loengus (eelmine aasta sama asi leksikograafias). Kuulasin andunult õppejõudu, pingutasin aju, nii et pärast pea üleni valutas ja niiii hea oli :) Tasus ka pingutamist. Harva tunnen end õiges kohas olevat, aga nüüd tean jälle natuke täpsemalt, mida vaja. Väike blond hetk oli ka :) Või noh... kas just blond... Ühesõnaga õppejõudu kuulates-vahtides nakatusin jällegi juuste-mahaajamise tõppe... Vaatasin lektori ilusat siledat soengut ja juba tundsingi kui mõnus oleks kah sellisega ringi käia. Ilma tülika raskuseta peas. Ehk läheb üle.

Üks veel samast päevast...

...ja vähemalt üks leid leiab kajastust siin. Pilt on tehtud augustis, kui Pärdiga oma rannakarpe vaatlemas käisime. Pühajärve ääres ikka.

Jah, peaaegu aasta tagasi käisin esimest korda seal metsas põhjalikumalt jalutamas ja põhimõtteliselt ei saanud siis ikka kunagi aru, kus ma täpselt kõnnin, kus pool on Otepää, kus tee, kus kodu... Asi on paremaks läinud :) Päris palju radasid on selgeks saanud ja enamasti saan ikka aru, kus ma olen. Siiski! :) Täna õnnestus mul väga osavasti jälle ära eksida. Keerasin paar korda vales suunas ja siis sattusin mingitele uutele radadele ja läksin täpselt vastassuunas sellele, kuhu tahtsin. Ja enam aru ei saanud, kuhu peaks edasi minema. Metsast jõudsin välja täpselt pool tundi peale seda, kui arvasin, et nüüd kohe olen alguses tagasi. Täiesti uskumatu. Aga noh, vähemalt ei muutu need jalutuskäigud rutiinseks.

Uskumatu, hakkasin metsa seest lagedale jõudma ja selline tugev päikselõhn tungis ninna, et pidin õhu nuusutamisest pildi eest kaotama. Varem olen seda lõhna seostanud varahommikuse mererannaga, aga nagu selgus on see päike, mis karge hommikuõhuga segunedes sellise lõhna teeb. Mõnus. Aga nüüd on juba ilm täiesti pilves :(

Võtan Toyota võtme ja lähen väravast välja. Annu on väga tubli, saab aru, mis tähendab "sina praegu ei tule, sina jääd koju" ja ei hakkagi kaasa trügima. Maja ees, paraku, seisab ainult vana Saab. Ah jah, õigus, Toyota sai ju eelmisel õhtul välja laenatud. Tiptap tuppa teise võtme järele. (Kui koer peab üksi koju jääma ei ole hea mitu korda edasi-tagasi käia). Saabi võtit pole... äkki on autol ees? Ja teist korda väravast välja... "Tsau Annu, oota siin... tubli koer!" Saabil ongi võti ees. Täitsa ok ju. Aaaa, õige jah, kumm on tühi, peab pumpama. Garaaž on muidugi kinni, peab toa kaudu minema. Annu ees hakkab juba tasapisi piinlik, ei ütlegi enam midagi. Mmm...pumpa ei leia. Helistan: "Tsau kuule, kas oskad öelda, kus pump on". Ongi, ukse kõrval, vasakut kätt. Lähen välja ja lükkan garaažiukse enda järel uuesti lukku. "Kurat!" ei hakka oma tundeid varjama, pumpasime ju selle pumbaga seda basseini ja mingi ots sai sealt ära võetud ja nüüd oleks se...

Püüan tasapisi ikka oma magistritööga tegeleda ja leidsin muuhulgas sellise lingikogu http://www.chef.ee/index.php?go=lingid . Usun, et siit võib nii mõndagi leida ;)

Pesin siin enne oma kohvitassi, et veel üks tassitäis kohvi juua ja avastasin üllatusega, et mu kõrvu ei kostagi üle tee naabrinaise väga iseloomulikku ja omapärast häält...tõstsin pilgu ja ei näinud ka naabrite autot. Ja millegipärast oli mul hea meel, et nad nüüd läinud on. Kusjuures eelnevalt olin Annuga jalutades märganud teisigi suveks siia tulnud inimeste tühjaks jäänud majasid. Suvi läbi. Ehk tuleb ilus, soe ja värviline sügis. Murumuss oli ka täitsa suve ääre peal, sest õhtul läks väga külmaks ja täna oli hommikul ainult 10 kraadi....brrr. Ei tea, kas peaks järgmise aasta kuupäeva paika panema ja sõpru uusi bände sundima selleks ajaks tegema? Külaliste lemmiklugusid või siis lihtsalt väikest valikut oli huvitav kuulata ja lahe oli, et mõned lood, mis piiratud koguse tõttu välja pidid jääma, kõlasid kellegi teise valikus. Südantsoojendav :) Vaatan hiljem, ehk leian mõne huvitava pildi ka, et siia üles panna. Aga seniks kõigile siinolnuile üks pealtnäha külm, soe lõunamaasoe kal...

Kuulan just et millist lugu Echobellilt mängida (noh, oma top 10sse) ja see on kindlalt People are expensive´i pealt midagi. Tahtsin lihtsalt rääkida veel sellest, et seal plaadil on üks lugu - no mul on seal iPodis vist juba pikemat aega mitu Echobelly plaati ja põhiliselt kuulan ju bussis - mis algab sedasi vaiksemalt ja läheb rajumaks (noh, nagu ikka ju :) ja mul on alati täiesti peaaegu vastupandamatu isu kaasa hakata laulma, sest lauluosa areneb nii kaasahaaravalt... Noh, eks ole..suudan sellele kihule ikka vastu panna tegelt. Aga nüüd üks päev, kui pidin Saabiga Tallinnas käima, panin selle plaadi autos mängima ja oi oi oi oi kui mõnus oli lõpuks sellele loole täiega kaasa laulda. Kaua vaka all hoitud pauer pääses valla :) Oli tõepoolest kergendus. Kali Yuga on selle loo nimi. Aga ma ei tea veel, kas ma seda mängin homme...

Täpsustav e-mail on teil arvatavasti ju meilboxis. Et millise ilmaga, mis täpselt toimub. Kuigi selle aasta gigafestivali nimeks võiks olla pigem udumuss kui murumuss, sest nii ebamäärast korraldust annab ikka kogeda.

See kohvikann, millest ma juba mitu nädalat tagasi kindlasti pidin kirjutama ja pildi ka juurde panema, sest iga kord, kui ma sellega kohvi teen, ja veel eriti kui ma seda puhastan, mõtlen, et küll on ikka hea kann, no selle kannu ma nüüd kärsatasin muu suurema söögitegemise vahele lihtsalt ära. Õnneks polnud kaua aega kurb olla, sest muidu oleksin ehk veel midagi ära kõrvetanud, aga lühidalt ja väga lihtsustatult öeldes olin ma siiski väga kurb. Mis täpsemalt juhtus? Unustasin vee sisse panna ja kann läks nii kuumaks, et pooled osad kukkusid lihtsalt küljest või tulid kusagilt seest lahti. Väga paha lugu. Väga paha. Väga.

Pidev sõprade surve võib kanda vilja: pole välistatud, et murumuss siiski tuleb. Ja kui ta tuleb, siis ilmselt 25 .augustil. Nii et igaks juhuks võib siis seda kuupäeva teiste võimalike väljasõitude või pidude vms eest kaitsta.

Et seoses selle festivaliga, kus ilmselt Badly Drawn Boy esines ja kuhu ma minna ei saanud (ja mitte ilma põhjuseta) olen mõningaid BDB plaate kuulanud ja mulle tundub, et The Hour of Bewilderbeast on raudselt vist :) mul üks lemmikumaid plaate läbi aegade. Selles mõttes, et ma olen seda isegi peale algset 100kordset läbiketramist päris tihti kuulanud... nagu praegugi näiteks :) Ja alati on nii hea. Ja nii lähedane ja kuidagi ergastav või kargestav :) Oeh... Tegelt ka, võiksin seda kaua kiita. Aga festivalist on kahju... väga kahju. Aga olen sotsiaalselt korrektne ja hoian oma suumulgukese kinni. Muusikast veel... aitäh Andresele hea muusikavihje eest. Väga mõnus, olen mitu päeva kuulanud juba. No ja kuna olen pikemat aega Otepääl olnud, suhelnud ainult Pärdi ja Annuga (mille võiks protsentides kokku võtta umbes nii, et 85% kamandamist, kaklemist ja karjumist ning 10% täitsa ok aega ja 5% helgemaid hetki) ja tundnud kodus väljas käimisest suurt puudust, siis hakkan imelikuks minema... ...

Eelmine nädal algas niisiis selle huvitava lehmalooga. Ja jätkus mõnes mõttes samas vaimus. Kolmapäeval, kui sain ühe autoga Tartusse, et sealt siis bussiga edasi Tallinna sõita, kukkus autol enne Tartut lihtsalt sumbuti ära...Jõudsin linna tund aega hiljem, mis tähendas, et süüa ei jõudnud ja kingadega tormamisest läksid jalad villi. Sama päeva öösel unustasin oma pangakaardi automaati (teen vist sel aastal 4ndat kaarti omale nüüd). Paar päeva möödus küll kiirelt, aga suuremate viperusteta. Laupäeval, kui Haapsalust Tallinna sõitsime, et bussi peale minna ja Tartusse PlinkPlongile sõita, läks me Saabil kumm nii katki, et edasi sõita pold võimalik. Lohistasime end kuidagi Riisipere bensukasse ja passisime seal. Kohalikud tüübid hankisid mingi vana pastla me veljele ümber ja saime Tallinna. Kaks tundi hiljem. Nii et PlinkPlongile küll läksin, aga jõudsin sinna alles kell 8 ja tuju enam pold ja tulin varakult tagasi. Siiani pole midagi uut juhtunud.

Koertenäitus Haapsalus ja Laulasmaal... Hästi läks ikka :) Igal pool jäime küll enam-vähem viimaseks, aga sest poldki hullu. Hindeks sai Annu ikkagi "suurepärane" ja ise sain kah palju harjutada.