mood and fusic

Eile oli sedasi, et tahtsin väga tunnikese puhata. Olin lihtsalt täiesti väsinud. Kell oli umbes 12 päeval. Ja olingi äkitselt ootamatult üksi kodus, panin jalad lauale ja mõtlesin puhkama hakata. Meenus üks kingitud raamat - Tuule vari. Mõtlesin, et sirvin väheke. Kaks tundi hiljem käisin korra köögist piparkooke toomas, siis veel kolme tunni pärast tegin õhtusöögi ja sõin koos teistega ning lugesin edasi, kuni oli vaja lapsele unejuttu lugeda. Ja kell 00.23 oli mul see raamat läbi, kõik 500 midagi lehekülge. Noo..võib öelda, et oli huvitav ja haarav raamat. Hea lugeda pealekauba, nii et ei neelanud seda, lugesin mõnuga, vaid üksikud read ja mõned lõigud jäid vahele. Mõnda aega meenutas loomu poolest, mõistatuse poolest Fowlesi Maggot´it (ja nüüd tahakski seda uuesti lugeda, sest tegelt ei mäleta muhvigi, mis seal õiesti toimus), kuigi kohati öeldi lugejale mõni asi ka võrdlemisi otse välja (no võrreldes Fowlesiga, aga Fowlesiga ei julgeks eriti kedagi väga võrreldagi). Peategelase pa...

Meie maja ümbruses võib talviti ikka kitsi kohata..

Muid uudiseid eriti pole (kui ehk välja arvata, et püüdsin kohvikannu järjekordselt ära kärsatada), aga metsast nii palju, et puudel hakkab jaks otsa saama, väiksemad puud painduvad, suured murduvad. Ja aastate pärast räägitakse, et vot need kuused kasvavad kõik viltu seepärast, et 2008. aastal sadas ühel päeval palju lund, aga tuult ei olnud ja sula ei tulnud, nii et kogu lumi jäi okstele pidama ja painutas puud maani. Mõned pildid Annust ja Kapist ka.

Hommikul kui koertega metsa läksin, hakkas järjest selgemaks minema ja lõpuks oli nii ilus, et otsustasin hüppetorni ronida ja seda ilu ikka täiega vaadata :) Seda enam, et ka fotokas oli kaasas. Üleval selgus, et lisaks päiksele, sinisele taevale ja lumele on väljas ka suur udu. Ohkisin ja ahhetasin seal üleval. Paar pilti tegin ka.

Kuna puud kipuvad katki minema või lausa juurtega maa seest välja kalduma, raputasin kõigile teele jäävatelt ja käeulatuses olevatels puudelt lume maha. Siin on üks pilt samast kohast enne raputamist ja pärast raputamist:

Nii ülisuper kui kallid inimesed külla tulevad. Nii hea! :)

Käisime Ahhaa elamuskinos täna, Lõunakeskuses. Muidu poleks hakanud minemagi, aga ainult 5 minutit kestis film, mõtlesin, et nii palju ikka raatsin kinos istuda. Täitsa lahe oli. Kinos oli umbes 18 istet ja istmete alune platvorm liikus igatpidi, nii et kui 3D filmis mööda rööpaid maa alla kihutati, siis võttis tiba õõnsaks ja kusagil seal maa all tiirutades hakkas isegi süda pahaks minema. Kui meie nö rong vette sõitis pritsis vett ka, kuigi õige pisut.

Metsas oli ikka hea olla. Sügisel tundub lume tulek alati nii hirmus, aga kui ta maas on, siis on alati hea. Mets oli lume lõhna täis ja niiii vaikne. Mina olin täna hommikul metsas esimene külastaja, seega oli lumi põlvini ja ülejäänud jäljed kuulusid erinevatele loomadele. Oli selline põlvetõstejalutuskäik, nii et pikka matka ei teinud. Annu oli jälle lumepallikoer, liikuda oli niigi keeruline ja lisaks oli keha ka poole raskem. Mõtlesin selle helistamise peale. Mul on vist lihtsalt mingi.. ma ei tea. Ma vist alati ootan, et keegi mind kohvikusse või kuhugi kutsuks ja seepärast ongi alati telefoni helin nii tüütu, et seda ju tavaliselt ei juhtu. Pigem vaja ühte meilivahetust tõlkida või niisama öelda, et Pärt on terve ja minul läheb ka hästi. Normaalne ju, pole midagi hullu. Aga mina vigisen. Positiivsemalt, Marju, eks ole! :)

Mõtlesin siin hiljuti, et tahaks positiivsem olla. Tundus, et virisen liiga palju ja võiksin proovida rohkem rahul olla nende asjadega, mis mul olemas on. Laps arvas ka, et võiksin rohkem naeratada ja proovisingi ja tuli väljagi. Aga siis jälle... ööklubisse ei lasta, sest dokumenti pole, hotelli ei saa, sest maksta saaksin alles hommikul, üks kritiseerib mu kodupidamist-lapsekasvatamist, teine räägib, et olen vastutustundetu, et suure lumega sõidan. Loomulikult läheb ära isu üleüldse inimestega kokku puutudagi. Täitsa rahul olin, kui telefoni polnud, sest vaid ühel juhul umbes kolmekümnest ütleb keegi mulle telefoni teel midagi head. Aga see on juba asjatu vigin ja mu oma viga, et mulle ei meeldi mõned asjad, mida ma ma olen siiski nõustunud tegema ja mille asjus siis helistatakse. No ja lisaks siis veel mõned asjad.

Olen nüüd kodus :) Viimased neli tundi juba. Seekordne kojusõit võttis siis 26 tundi. Tegime Tartus aega parajaks ja kuna teeolude suhtes olime kuulnud ainult halba, siis sõitis Indrek igaks juhuks Subaruga vastu, et oma silmaga vaadata, mis toimub ja siis vajadusel aidata, labidas kaasas, paak bensu täis, või noh..diislit. Tagasi sõitsimegi meie Pärdiga ja oma reisikaaslasega (vist jäi mainimata, et me polnud kahekesi, üks Otepää kandi tuttav oli veel auto peal) hoopis Subaruga, Indrek Saabiga. Mõnusasti kulgesime läbi lume. Mõned takistused oli - kõrgematel kohtadel hunnikutes lund, ja ühe tõusu peal üks ära vajunud veoauto, millest hiljem vist tekkis tee peale sarnast paksu pahandust, mida meiegi eile Tartu ligidal paari tunni vältel tunda saime. Viisime oma kaasreisija Sihvale ja tagasiteel, oh üllatust, kui olin juba arvanud, et nüüd juba kodus, oli üks kallur-sahk kinni jäänud. Aega ikka läks ja tekkis paras järjekord. Aga lõpuks olime ikkagi kodus. Meie tänav on veel lahti aja...

Praegu siin vaikses hotellis, Tartus, tundub tuisk ja kõik kraavis olnud autod nii kaugel.. Vist siiski jõuan veel enne uinumist kirjutada muljetest otse lahinguväljalt - Tallinna-Tartu-Võru maanteelt. Tallinnast Tartusse oli täitsa ok sõita - kiirus oli küll 50, väga rahulik oli, kõik sõitsid ühe kiirusega. Tee peal olid mõned autod vähem või rohkem kraavi sõitnud, paar tükki kokku põrganud, üks reisibuss oli kummuli. Pärast Tartut oli ummik. Kõik autod lihtsalt seisid umbes tund aega, vahepeal sõitis läbi raskuste mööda üks kiirabiauto ja teises suunas mingi päästeauto. Ja lõpuks haarasdi mõned tublid kodanikud ohjad enda kätte ja hakkasid ummiku lahendamist korraldama. Enam vähem hakkas looma, tekitati üks vaba sõidusuund ja siis ilmus vabast sõidusuunast üks auto, mis rikkus suure vaevaga saavutatud olukorra ära - ta jäi päris vales kohas lumme kinni. Natuke asjatamist ja lõpuks olid kohal kaks lumesahka. Saime liikuma, pärast kahetunnist seismist. Bensiin paagis muudkui vähenes, ...

Tahtsin kauaoodatud Brasiilia festivali raames toimuvale peole minna. Klubis Überblingen. Läksin ilusti õigeks ajaks kohale, et mitte millestki heast ilma jääda. Ostsin pileti - 300 krooni, hakkasin klubisse sisenema, aga kitse ukseava täitis hulk muskleid ja samasugune ports vaenulikku suhtumist: "Dokument." Mul pold mingit dokumenti, sest ID-kaardi unustasin ju Soome, kui Blonde Redheadi kontserdil käisin. Selguski, et kui dokumenti pole siis sisse ei saa, sest lihtsalt ilma dokumendita ei saagi sisse :) Nii lihtsalt on. Et peol saab käia ainult dokumentidega. Lihamäel vist keeleoskus oli puudulik, igatahes ei saanud täpsustatud, miks ma täpselt siis ikkagi sisse ei saa. Küsisin kassapidajalt, milles probleem, see kah ei öelnud noh ega jah. No mis te arvate, kas ajas mind endast välja see? Ikka jah... Piletiraha sain õnneks tagasi. Ülejäänud õhtu veetsin Nokus.

Ilmaotsal olid õunad puude all ja mõned ka puude küljes. Pühapäeval käisime. Niisama, uut autot katsetamas, läbi sügavate, poriste veoautojälgede ujudes... Pistsin mõned õunad tasku ja tasku jäi lahti ja okastraadi ja elektritraadi vahel läbi pugedes (no nende lehmade pärast on kõik kohad neid aedu täis, igavene tüütus, veoautode jälgedest rääkimata) ... Õhtupoole igatahes telefoni ei leidnud ja hommikul autost ka mitte. Ja kuigi aku oli täis, öeldi, et "mobiiltelefon, millele te helistasite, ei ole sisse lülitatud... jne". Otsustasin, et telefon on nüüd Ilmaotsal ja jäädavalt rikkis isegi kui ta üles peaksin kunagi kevadel leidma. Aga siis meenus mulle, et telefoni küljes oli mu ilus roosa mälupulk ja tsustasin, et millalgi peaks ikka otsima minema - kuidas ma jätan oma uue roosa mälupulga sedasi tuulte ja tormide, lume ja lehmade kätte. Kusagil põllu pealt lombis, lehmahunnikute vahel.. Juhtuski nii, et täna läksime tagasi ja telefon nüüd jälle sisse lülitatud ja töötab ke...

Jälle bussis. Kontsert eile oli mitmes mõttes kummaline. Kõigil oli hullult kiire, kõik pidid jooksma, niigi edasilükatud esinemisaeg lükkus sujuvalt veel natuke edasi. Kuigi ka lõpuks lavale jõudes surus aeg tagant - Juuksuris kaua müdistada ei või - naabrid. Huvitav on see, kuidas alati süüdistatakse kõiges lauluplokki. Kitarriplokid on alati ok, aga vot see lauluplokk, eks... Miski sahiseb - lauluplokk, kusagil siriseb - lauluplokk, läheb vilesse - lauluplokk, vokaal ei tule läbi - lauluplokk. Kurat, ma ütlen. Vabandust. No igatahes. Soundcheck läks nagu ta läks, väike koht, ei hakanud virisema et helindus oli nagu ta oli. Pärast esimese loo ajal tekkis mingi jube vile, aga esimene lugu on diip ja hõrk, vajab rahu ja tunnetust... ühesõnaga, algul oli vile, pärast ei kostnud tuhkagi ja lugu ei tulnud üldse hea. Pakkuge mis selles süüdi oli? Just. No teises loos endiselt algul midagi ei kostnud ja kuigi mu suu laulis ja käed mängisid akordioni, sain nendesamade käte abil selgeks tehtu...

Enne tänast bändikontserti käisin veel teel Otepäält Tallinna Tartus Muutuva keele päeval. Selline väike konverents. Noh, iga kord kui mõnel sellisel käin õpin mõne uue sõna. Kevadel rakenduslingvistika konverentsil, siis õppisin sõna TÖÖPAJA , inglise keeles workshop. Seekord ka, mul kõrval üks inimene, kes jõudis hiljem , küsis et kas KÄSILEHTI veel saab kusagilt. Midagi kokutasin vastuseks, ei saanud päris täpselt aru, kes need peaks mingid registreerimislehed olema või mis asjad. Pärastpoole mitu inimest kasutas iseenesest mõistetavalt ja väga vabalt seda sama sõna. Siis sain muidugi aru - handouts. Kaif :) Pärastpoole, kui bussi peale läksin, seisis kaubamaja ees üks koer, kes haukus sedasi: "auh..... auhh!" Ja täna hommikul oli -7 kraadi.

Hommik oli meil külm. Täpsemalt, oli 3 kraadi külma. Puud ja hein olid valged. Noo...täitsa ok oli :)

Peaaegu nädal aega pärast Halloweeni sain mina maha oma elu esimese kõrvitsanäoga. Täitsa muhe jäi, panime õue, terrassile. Kõrvitsasisust tegin suppi :)

Noo..ma ei tea, mulle see helesinine näiteks meeldib.. Aga pildi peaks võib-olla tõesti ära vahetama..

Mõtlesin, et peaks mõne vana nalja ka siia panema :) Pärt ütles mulle sedasi: "Emme, mina olen küll täiesti arus, aga sina...oled täitsa arust ära."

Neljapäev : Käin Aura keskuses ujumas. Järgmine neljapäev : Lähen lapsega Pühajärve puhkekeskusesse ujuma. Otsin trikood pool tundi. Helistan Aura keskusse: " Ma ei leia kuidagi oma trikood... Kas olen sinna unustanud? Must, roosa ja halli triibuga...Speedo.. Jah? Väga tore, tulen mõni päev järele." Laupäeval saangi trikoo Tartust kätte. Pühapäev : Plaanime jälle Aurasse minna.. Ei leia kuidagi ujumismütsi ja prille. Enne Tartusse startimist sõidame Pühajärve ujulast läbi. Saan oma asjad kätte. Voila.

Eile sõitsin trolliga Õismäelt linna ja tagasi. Tagasi sõites oli trolli esimeses pooles umbes 8 inimest, kellest kolm luges raamatut. Londonis olid metroos vähemuses pigem need, kes midagi ei lugenud, aga Eestis üldiselt sellist lugemise kommet trollides vähemalt pole eriti märganud. Üks lugevatest reisijatest olin mina. Ostsin Lii Undi Parim näitleja linnas ja lugesin nii, et kui raamatu kinni panin ja trollist välja jõudsin, astusin ikka päris teise maailma või täpsemalt teisest maailmast tagasi. Kah seoses Õismäega. Avastasin, et lisaks sellele, et mulle päris vägaväga ei meeldi tunda võõra inimese ihulõhna ja kuulda näiteks bussis võõra inimese hingamist, kui ta magab, oli mulle samamoodi ebameeldiv sõita võõra (magala)linnaosa ühistranspordis. Kolmandaks. Eelmine kord kui oli Tallinnas mõni tund vabadust (kas ma kirjutasin sellest juba?) istusin seal Kehrwiederi saiakangi kohviku Pühavaimu kiriku seina äärses hoovis. Oli vaikne, päike paistis. Jõin piimakohvi ja sõin marjakooki....

Ise tegin. Aga fotokas endiselt Tallinnas, nii et pilt on nagu ta on.

Lapsevanemad ilmselt teavad, kui kohutavalt jube keeruline on lapsele jalanõusid osta. Kord räägib, et kõik jalanõud pigistavad, siis tüdineb laps ära ja ütleb, et on väga ok ja pärast ikka selgub, et kõik varbad on üksteise peal krussis.. jne. Täna astusin läbi Otepää poe teiselt korruselt, tööstuskaupade osakonnast, et äkki on mingit suhkrutoosi või midagi, sest mingil müstilisel kombel leidsin Tallinnast tulles köögi põrandalt hunniku suhkrut ja suhkrupurgi kaane, aga purki ei kusagil. Kusjuures see purk oli õrnast klaasist... Ja selguski, et ka Indrek ja Pärt ei olnud purki ega kilde leidnud, ainult hunnik suhkrut ja purgikaas. Ja suurest hämmeldusest ei osanud nad selle suhkruhunnikuga midagi peale hakata, nii et nii see siis seal oli. Siit poest ma muidugi uut purki ei saanud, aga kuna Pärt on rääkinud plätudest ja endale ka tundub, et hea oleks midagi õhulist ja kerget tal jalga tõmmata õue ja toa vahet joostes, siis vaatasime jalanõude osas natuke ringi. Pärt proovis sandaale,...

Olin paar päeva oma blogist eemal ja vaata aga vaata. Ilmselt pole ükski lugeja seda märganud, aga panin umbes poolteist kuud tagasi siia külastuste loenduri ning praegu näitas see 1020. Sinna ürituste loetelusse unustasin Lou Reedi lisada. Kohe lisan.

Ma olen siis nüüd magister. Täpselt ei tea milline täpselt. See selgub ehk 21.juunil.

Koogi pildid ei mahtunud eelmisesse postitusse. Aga siin see kook ja retsept nüüd on.

Ma ei teagi, kuidas see nii läks, aga eile tegin umbes miljon toitu. Alustasin sellega, et panin hommikul kuusekasvud suhkruga tõmbama, et saaks talveks köhasiirupit (lugesin Nami-namist ja pärast Manni blogist, mis siin kõrval on) (pildil on juba natuke tõmmanud need kasvud seal, madalaks on kuhi jäänud). Järgmisena olid mul valmis ostetud asjad, et teha ise köögiviljapuljongit. Tegingi. Keetsin kraami tunni ringis. Natuke panin jääkuubiku vormidega sügavkülma, suurem hulk ootab veel ühe risoto tegemist. Järgmisena läks päris hulluks, otsustasin, et teen neid cannellonisid, mis Jamie Oliveri Cook with Jamie raamatus on, parajalt mässamist muidugi, kastmed ja cannellonid ja pannil ja ahjus ja... uhh... Ja lõpuks otsustasin veel teha ühte rababrbrikooki, et muidu lähevad need rabarbrid lihtsalt vanaks. Selline pöörane päev :)

Kuna väike mõte ikka on, et äkki tõesti teeks Murumussi ka sel aastal, aga lõpuks seikluspargis ja suuremalt, siis tsekkisin välja kõik toimuvad paremad festivalid ja muusikaüritused, kuhu mu sõpradel-tuttavatel võiks asja olla. Et ei satuks midagi samale ajale, sest see on ju kõige tüütum asi. Aga kuna ma selle suure töö siis ära tegin nüüd :) siis panen siia kirja kah, hea ülevaade. JUUNI 13-14. juuni Rabarock , st 14. juuni ja the Fall 20. juuni KUMU öö Tallinnas JUULI 3-6. juuli Juu Jääb Muhus 5. juuli Schilling 11. juuli Lou Reed Tallinnas, Linnahallis 16. juuli Björk Riias 18-19. juuli Positivus Festival Lätis 19. juuli Plink Plonk Tartus 23. juuli Sigur Ros Tallinnas AUGUST 9. august MUM Leigol Kui kellelgi on midagi lisada, siis palun. Ise peaks siis kätte võtma ja Murumussi kuupäeva välja mõtlema ja esinejatega läbirääkimisi alustama :)

Rääkisin eelmisel aastal sellest Pühajärve Puhkekeskuse pubist eks (tegin nüüd isegi sildi selle kohta, nii et sellele vajutades leiab eelmise postituse). Ja lubasin, et sinna kunagi ei lähe. Pärast seda olen mõnel üksikul korral siiski käinud. Ettevaatlikult midagi sellist lollikindlat söönud, mida on raske halvasti teha või mis ka halvasti tehtuna süüa kannatab. Eile käisime Pärdiga seal pühajärvel ja siis pärast pubis söömas. Võtsime fetajuustu salati ja makaronid kanafileekastmega. 1. Salat: altpoolt ülespoole kiht punast sibulat, hiina kapsast, kurki, tomatit, paprikat, feta kuubikuid ja thousand islandi kastmega üle kallatud. Salat toodi hetkega. Kiirus ei ole alati kõige tähtsam. Salatil iseenesest polnud viga, kõik täitsa head asjad sees, aga lohakus ja hoolimatus, millega see oli taldrikule visatud. Ja noh, ega sellist kastet ka 50-kroonise salati sisse ei kõlba panna tegelikult. Oeh... 2. Makaronid. Räägitakse makaronitoitudest kui ühest lihtsamast toidust ja kui muud ei jaks...

Keegi ei kuulanud seda Hegley On the Booze´i või? Kuulasin täna jälle ja no kuidagi... tõesti :) Ja sattusin eile oma eelmise aasta oktoobrikuu postitusi lugema ja see minu igapäevane dialoog võttis ka endiselt muikvele. Aga võib-olla on asi tõesti minus. Ja noh, eks ma ise olengi oma blogi peamine lugeja ja fänn :) Vaatan ja imestan, kui kaunilt ma ikka oskan kirjutada ja milliseid imelisi pilte minu saab ja ma ise teen...

Katsetasime seikluspargi Tehvandi hüppetorni ronimisseina. Jalanõud oli lihtsalt täiesti kohutavalt valusad. Ronides oli ok vist, sest siis neid ei olnud märgatagi, aga seista oli võimatu. Ja ronimine ise oli... või see sein oli ikka kordades kõrgem kui alt tundus. Ausalt öeldes tuli esimese korraga täitsa hirm peale. Et ikka nii kõrge ja .brrr... Teisel korral hirmu ei olnud, aga jäin ikka sama koha peal toppama, nii et on mille poole püüelda - saaks sellest ühest kohast üle. Aga noh, ilmselt lähebki kõrgemal raskemaks. Pärt ronis ka umbes neli-viis enda kõrgust. Ja kaks meest, nagu piltidelt näha, ronisid muidugi üles välja. Sellel kõige viimasel pildil, pange tähele, kui väike paistab see inimene, kes teist turvab, trossi hoiab. Ma ütlen teile, see torn on kohutavalt kõrge. Ja see koht, kust suusahõppajad stardivad on veel kõrgem.

Vist olen viimasel ajal liiga palju kirjutanud, aga noh, olen siin kodus, eks, töö sain valmis, nüüd tõlgin, teen eksamit... Suhtlemisvaegus konkreetne. Olen Nami-Nami kokandusfoorumi kooskokkamise innustusel viimasel ajal kahte toitu teinud, mida ma ise üleüldse ei teeks omal algatusel. Esimene oli Pavlova tort , mida ma kartsin hirmsasti, et munavalged ja ahjus ja oioioi. Tegelt pold hullu midagi, jube hea ja ilus tuli koos Krista abiga (no üks ei julgenudki). Kulebjaaka on mul veel tegemata, sest oli kiire aeg parasjagu. Aga kolmandat - panna cottat - olen nüüd teinud kaks korda. Esimene kord läks untsu, vähe želatiini (mitte päris minu teetass see želatiin). Teine kord tuli hea, õige pisut liiga rammus, aga maasikatoormoosiga ikka päris suurepärane.

Eile tegin Fantaasiat . Nii saade ise kui ka lugude nimed on juba üleval, nii et saab kuulata, kui muud käepärast pole. Kaks asja ajasin vist sassi ja üks plaat oli koju ununenud, muidu läks täitsa ok-lt. Lolli juttu ajasin vist ka ainult umbes kahel korral, ülejäänuga sain kuidagi arusaadavalt väljendatud ennast. Muusikast muidugi Pia Fraus , Ulrich Schnauss , Piers Faccini , Cloudspeak , Caetano Veloso ja veel teisigi.

Mõni aasta tagasi tegelesime koolis õpilastega sellise luuletuse kallal: Love cuts . Mõnikord mingid kohad ja see lugemise viis kummitab siiamaani. Ja see on sama autori päris meeleolukas luuletus On the booze . Seda kuulasime - lugesime ka. Muidu siitkaudu leidsin need kunagi.

Ma olen 29 aastane. Eelmisel suvel õpetas mu ema mind vilistama. Sedasi nimetissõrme ja põidla abil. Pool aastat harjutasin ja 90-100% kordadest kostis kõva susin. Annu hakkas selle susina peale isegi reageerima :) Aga palju ei saanud korraga harutada, pea hakkas ringi käima. Praeguseks olen ma vilistamise selgeks saanud ja peaaegu kõigil kordadel tuleb suurepäraselt välja. Viimasel ajal tuleb vile nii kõva, et omal kõrvad lukus. Aga kostab isegi Annule piisavalt valjusti. Mis oligi eesmärk.

Eile märkasin kraanikausil lömastatud puuki ja meelega ei koristanud teda sealt ära. Tavaliselt ju puugid lähevad siin majas kõik kas põletamisele või kanalisatsioonisurma. Nojah, ühesõnaga, see puuk on endiselt surnud. Nii et müüt puugi surematuse kohta on nüüd kummutatud.

Eilsed poole peale maha aetud kulmud pole veel päris meelest läinud, päris haiglane nägi välja. Aga täna juba uus unenägu. Hommikupoole ööd nägin unes seda R2 saadet... ee...Muusikanõukogu. Ja osad lood olid seal kohe kohapeal laivis. Saadet juhtis keegi võõras, asendas justkui õiget saatejuhti. (ei taha siin nimesid eriti nimetada, püüan Googli otsingut kõikvõimalikel moodustel oma blogist võõrutada :) ) Aga kummaline oli see, et see oli ikka päris pikk unenägu ja lood ka täispikkuses ja mina jõudsin kusagil kolm lugu ja arvustust kuulata. Ise olin ka arvustaja, ühele loole andsin üheksa punkti isegi :) Vist oli mingi HU? lugu. Aga viimaseks jäi üks tuntud sültjazzi lugu saksofoniga, nii et kui ärkasin ja juba voodi serval istusin, et püsti tõusta ja tegutsema hakata, siis avastasin end äkitselt seda ümisemas. Naljakas tunne oli. Muidu teen siin praegu oma tõlkimise eksamit: "jätkuvalt pingeline tööturg koos järsult kerkivate toidu- ja energiahindade nin aktsiisimaksude tõusuga o...

Tallinnas, päikseline varaõhtupoolik...võimalik, et oli reede. Kaks reibast ja sõbraliku moega kutti tulid poest, paberkotist paistsid välja basiilik ja mingit sorti salat jms. Minu jaoks olid nad korterikaaslased või lihtsalt sõbrad. Teel koju... külaliste saabumist ette valmistama-süüa tegema. Ilmselt teevad õlle lahti kohe kui kohal. Õhtu algus on ilmselt maitsev ja chill... hiljem vist läheb vähe pöörasemaks. Tartus või Tallinnas, ei mäletagi. Tuli vist kaubamajas vastu selline umbes minuvanune.. tüdruk. Paistis väsind. Vist töölt. Poes oli käidud, kilekotist paistis mõnusaid asju, millest head toitu teha. Väsind, aga õhtu suhtes optimistlik, vein ja hea toit, mõnusad sõbrad. Ilmselt läheb koju, käib dušši all, viskab laokil olevad riided kappi, katab laua, valab veini, hakkab mingit lihtsat, aga maistvat (Itaalia ilmselt siis) toitu tegema. Varsti on keegi kohal ja ongi juba täitsa mõnus. Jah... Hommikul metsas oli küll mõnus käia, aga ... Raske ikka veel leppida sellega, et külal...

Otsisin siin hiljuti, et kas öeldakse pigem avokaado kivi või avokaado seeme . Mõlemad on kasutusel. Aga leidsin otsides ka sellisse ilusa üksikasjaliku avokaado seemne idandamise õpetuse. Mul just ongi üks avokaado kodus, nii et ehk panengi juba täna kasvama. Vaatab, kas ajab juured alla ja lehe külge. Õpetus on siin.

Iga kord mõtlen, et võtan fotoka kaasa ja vot kus hakkan alles pildistama. Lõpuks on nii, et millegipärast ei tee üldse ühtegi pilti. Polnud seegi kord mingi erand. Üks pilt Krahli lavast ja üks pilt pinicust Genklubis.

Enne kui sõidan Tartusse oma arvutisooja tööd ära viima... See Kristus on Pärdil ikka hinge peal. Eile luges Indrekuga unejutuks entsüklopeediat (mille nimi tal ka kunagi kohe meelde ei tule ja ütleb selle kohta esimese raksuga logopeed ) ja siis vist tekstis oli mingi e.Kr ja talle torkas kohe kõrva ja püüdis meenutada... "see...mis ta oligi... Kristus Krastus?... Emme, mis selle nimi oligi...selle..?" :)

http://www.eki.ee/keeleabi/index.php?leht=4&act=2&vld=47 - iga kord leian midagi uut..või siis ehk ununenut. Huvitav lugeda igatahes, kui pole enne lugenud :)

Ah..ma ei või :) On küll kiire, aga eile oli selline juhtum, et Pärt hakkas jälle rääkima sellest, kuidas ta tahab linnuks muutuda, kui ta ära sureb. Ja siis hakkas rääkima mingist susser-vusser Kristjanist. Püüdsin ikka uurida, et mis Kristjan, et kas neil lasteaias või? Selle peal rääkis ta Kristjani surmapäevast ja ... No ütlesin talle, et ma ei saa MITTE MIDAGI aru, mis ta räägib. Aga ajul on vist harjumus töötada :) Nii et natukese aja pärast mul siiski koitis. Surmapäev, jah, aga mitte Susser-Vusser Kristjani vaid Jeesus Kristuse :) Kui olid munadepühad, siis ma rääkisin talle, et jõulude ajal tähistatakse põhimõtteliselt selle inimese sünnipäeva ja munadepühade paiku tema surmapäeva ja siis, et väidetavalt juhtus nii, et ta nagu ärkas üles ja lendas taevasse või noh, midagi sellist. Praegu mõtlen, et äkki sellest on inspireeritud ka tema linnuks muutumise soov? ...

Meeleolu loomiseks neljapäevaks-reedeks..Või meenutuseks...või tutvustuseks... http://www.ulrich-schnauss.com/ http://www.myspace.com/piafraus http://www.myspace.com/picnicpic

Ülemine pilt Kanai hotellis, aga mitte meie toas. Teisel pildil olen mina küll oma toas, natuke vaja otsida :) Ja kolmandal pildil on valgusfoor ja palm sõbrad :)

Niisugune auto :) Palun mulle, üks. Ja sellised majad Lille´is

Brüsselis hotellis olid fuajees sellised toolid. Väga mõnusad. Kas ei tahaks endale? Tahaks ikka ju. Allpool Brüsseli Gare de midi ja rong ka.

Nagu pildil näha, esimene katse tuli suhteliselt lahja, aga ma püüan ennast parandada ja küllap järgmine kord tuleb võimsam :)

Niipalju taustast, et reisisime kümnekesi ja eesmärgiks oli arhitektuur, söök ja jook. Kui kahanevas tähtsuse järjekorras lugeda. Brüsselis ei viibinud vist 24 tundigi ja olen täiesti nõus, kui keegi tahab vaielda, et sain Brüsselist täiesti valesti aru. Rongijaamast väljudes nägime räpasust ja silmatorkavalt palju mittevalgeid inimesi. Ja kõik see aeg seal torkasid silma just need kaks asja. Pluss teenindajate ülbus. Täitsa õudne, ausalt öeldes. Itaallastest personaliga restoran, kus käisime oli üsna juhuslik valik rahvastatud tänava ääres. Nii maitsvaid rannakarpe ei ole ma varem saanud, aga pole neid ka väga palju söönud. Kasutasin võimalust ja tellisin eelroaks kammkarbid, aga vänge tomatikaste ei lasknud neist täit mõnu tunda. Kõik kummalisem oli see, et kuigi mina olin ainuke kes suutis eelroa välja valida, ilmus äkki ettekandja, taldrik käes, viskas salvräti laualt seal istuva inimese sülle ja asetas selle lihtsalt talle ette. Ja siis tuli uus ettekandja samamoodi ja lõpuks olid...