Niipalju taustast, et reisisime kümnekesi ja eesmärgiks oli arhitektuur, söök ja jook. Kui kahanevas tähtsuse järjekorras lugeda.
Brüsselis ei viibinud vist 24 tundigi ja olen täiesti nõus, kui keegi tahab vaielda, et sain Brüsselist täiesti valesti aru. Rongijaamast väljudes nägime räpasust ja silmatorkavalt palju mittevalgeid inimesi. Ja kõik see aeg seal torkasid silma just need kaks asja. Pluss teenindajate ülbus. Täitsa õudne, ausalt öeldes. Itaallastest personaliga restoran, kus käisime oli üsna juhuslik valik rahvastatud tänava ääres. Nii maitsvaid rannakarpe ei ole ma varem saanud, aga pole neid ka väga palju söönud. Kasutasin võimalust ja tellisin eelroaks kammkarbid, aga vänge tomatikaste ei lasknud neist täit mõnu tunda. Kõik kummalisem oli see, et kuigi mina olin ainuke kes suutis eelroa välja valida, ilmus äkki ettekandja, taldrik käes, viskas salvräti laualt seal istuva inimese sülle ja asetas selle lihtsalt talle ette. Ja siis tuli uus ettekandja samamoodi ja lõpuks olid kõigil taldrikud ees :) Naersin südamest. On tüübid.
Järgmisel päeval Lille´i sõites pidime suhtlema eriliselt ebaviisaka pakihoiu töötajaga, kes meile kotte tagastades neid lihtsalt loopis. Jõllitasin teda tulist viha täis pilguga vähemalt kaks minutit, kui ta mu arvutikoti hooga maha põntsatas.
Brüsseli vaieldamatu nauding oli hotell. Superlahe. Ülicool. Megamõnus :) Vaadake ise.
Kui pildid tagasi saan, panen siia ka.
Aga edasi Lille´i. Väga kiire rongiga.
Ja Lille oli juba hoopis teine tera. Linnast lihtsalt õhkus võrreldes Brüsseliga soojust ja sõbralikkust. Uskumatu vahe. Ja ilus. Ilusad hooned ka tõepoolest. Ja hotell oli hoopis teistsugune ja väga lahe. Vanalinnas, vanas majas, kõik toad isemoodi.
Õhtust sõime natuke õdusamas kohas võrreldes Brüsseliga, aga ka selline massikoht. Katsetasin uuesti kammkarpidega. Sama jama. Seekord veelgi vängem nagu mingi praekaste, mis sobiks ühe korraliku praetud lihatüki juurde. Teiseks roaks sõin ühte väga maitsvat rohelist salatit ja lõpetuseks mõtlesin proovida šokolaadivahtu. Oli väga hea.
Järgmise päeva veetsin hotellis oma magistritööga. Akna all oli üks saiapood. Sealt ostsin vahepeal pirukaid ja kohvi. Mõnus oli.
Õhtul liitusin seltskonnaga. Läksime restorani otsima. Pühapäev, paraku, on selline päev, et pooled restoranid on kinni. Need, mida oli väike plaan reserveerida olid kõik kinni. Pikemat sorti matka järel jõudsime ühte pisikesse päris prantsuspärasesse restorani. Eelroaks sõin kevadist rohelist salatit ja ei suutnud muidugi printemps õigesti hääldada, kelner parandas :) Pearoaks sõin mingit kala, ei teagi, mis kala :) hästi õrn ja valge oli, pisut ehk vesinegi, aga ikkagi maitsev. Ja magustoiduks mõtlesin proovida ühte toitu, mis on justkui kõige lihtsam kodusem toit, mis üldse olla saab - vaesed rüütlid - pain perdu. Sest see tundus lihtsalt ju kummaline, et neil oli selline menüüs. Eks ta oli pisut elegantsem ja šikim - törts vahukoort, sirts karamellikastet jne. Täitsa hea.
Järgmine päev otsisime mänguasjapoodi ja raamatupoodi. Kumbagi ei leidnud. Ei vanalinnast teiste poodide seast ega ka suurest kaubanduskeskusest. Carrefourist saime ootamatult Pärdile kõige parema asja - Power Rangerite telefoni, mängutelefoni. Super :) Ja selle asja, mis raamatupoest tahtsin, selle sain ka täiesti möödaminnes lennujaamast. Räägin varsti lähemalt ;)
Ongi lühidalt kõik. Lille oli väga lahe linn. Brüssel oli kõle. Ettekandjad olid mõlemas linnas igal pool mehed.
Sõin kõiki kohustuslikke asju - vahvlid, rannakarbid, õlu.
Varsti mõned pildid ka.
Brüsselis ei viibinud vist 24 tundigi ja olen täiesti nõus, kui keegi tahab vaielda, et sain Brüsselist täiesti valesti aru. Rongijaamast väljudes nägime räpasust ja silmatorkavalt palju mittevalgeid inimesi. Ja kõik see aeg seal torkasid silma just need kaks asja. Pluss teenindajate ülbus. Täitsa õudne, ausalt öeldes. Itaallastest personaliga restoran, kus käisime oli üsna juhuslik valik rahvastatud tänava ääres. Nii maitsvaid rannakarpe ei ole ma varem saanud, aga pole neid ka väga palju söönud. Kasutasin võimalust ja tellisin eelroaks kammkarbid, aga vänge tomatikaste ei lasknud neist täit mõnu tunda. Kõik kummalisem oli see, et kuigi mina olin ainuke kes suutis eelroa välja valida, ilmus äkki ettekandja, taldrik käes, viskas salvräti laualt seal istuva inimese sülle ja asetas selle lihtsalt talle ette. Ja siis tuli uus ettekandja samamoodi ja lõpuks olid kõigil taldrikud ees :) Naersin südamest. On tüübid.
Järgmisel päeval Lille´i sõites pidime suhtlema eriliselt ebaviisaka pakihoiu töötajaga, kes meile kotte tagastades neid lihtsalt loopis. Jõllitasin teda tulist viha täis pilguga vähemalt kaks minutit, kui ta mu arvutikoti hooga maha põntsatas.
Brüsseli vaieldamatu nauding oli hotell. Superlahe. Ülicool. Megamõnus :) Vaadake ise.
Kui pildid tagasi saan, panen siia ka.
Aga edasi Lille´i. Väga kiire rongiga.
Ja Lille oli juba hoopis teine tera. Linnast lihtsalt õhkus võrreldes Brüsseliga soojust ja sõbralikkust. Uskumatu vahe. Ja ilus. Ilusad hooned ka tõepoolest. Ja hotell oli hoopis teistsugune ja väga lahe. Vanalinnas, vanas majas, kõik toad isemoodi.
Õhtust sõime natuke õdusamas kohas võrreldes Brüsseliga, aga ka selline massikoht. Katsetasin uuesti kammkarpidega. Sama jama. Seekord veelgi vängem nagu mingi praekaste, mis sobiks ühe korraliku praetud lihatüki juurde. Teiseks roaks sõin ühte väga maitsvat rohelist salatit ja lõpetuseks mõtlesin proovida šokolaadivahtu. Oli väga hea.
Järgmise päeva veetsin hotellis oma magistritööga. Akna all oli üks saiapood. Sealt ostsin vahepeal pirukaid ja kohvi. Mõnus oli.
Õhtul liitusin seltskonnaga. Läksime restorani otsima. Pühapäev, paraku, on selline päev, et pooled restoranid on kinni. Need, mida oli väike plaan reserveerida olid kõik kinni. Pikemat sorti matka järel jõudsime ühte pisikesse päris prantsuspärasesse restorani. Eelroaks sõin kevadist rohelist salatit ja ei suutnud muidugi printemps õigesti hääldada, kelner parandas :) Pearoaks sõin mingit kala, ei teagi, mis kala :) hästi õrn ja valge oli, pisut ehk vesinegi, aga ikkagi maitsev. Ja magustoiduks mõtlesin proovida ühte toitu, mis on justkui kõige lihtsam kodusem toit, mis üldse olla saab - vaesed rüütlid - pain perdu. Sest see tundus lihtsalt ju kummaline, et neil oli selline menüüs. Eks ta oli pisut elegantsem ja šikim - törts vahukoort, sirts karamellikastet jne. Täitsa hea.
Järgmine päev otsisime mänguasjapoodi ja raamatupoodi. Kumbagi ei leidnud. Ei vanalinnast teiste poodide seast ega ka suurest kaubanduskeskusest. Carrefourist saime ootamatult Pärdile kõige parema asja - Power Rangerite telefoni, mängutelefoni. Super :) Ja selle asja, mis raamatupoest tahtsin, selle sain ka täiesti möödaminnes lennujaamast. Räägin varsti lähemalt ;)
Ongi lühidalt kõik. Lille oli väga lahe linn. Brüssel oli kõle. Ettekandjad olid mõlemas linnas igal pool mehed.
Sõin kõiki kohustuslikke asju - vahvlid, rannakarbid, õlu.
Varsti mõned pildid ka.
Comments