mood and fusic

... mu külmkapis on 6 erinevat ketšupit...(nüüd vist küll mitmeks tunniks mõtteainet mu näljasele ajule;)

Jooksmine ei ole mul üldse mingi hea harjumus, pigem... ma ei tea...harjumuspärane paratamatus, ja ma olen kogu aeg kuri, kui ma bussi peale jooksen ja kooli jooksen... Kooli jooksmise asemel mõtlesin vahepeal kasutusele võtta tõukeratta, aga noh... vist ei tasu ära siiski. See selleks. Lisaks jooksmisele tegelen ma pidevalt mõtlemisega. See on küll parem harjumus juba ja tuleb täitsa märkamatult (ohoo!) (jahjah). Täna näiteks, loomulikult kooli joostes, sain aru, mismoodi need foorid minu jaoks strateegiliselt olulistel ristmikel töötavad. Põhimõtteliselt, kui ma statoili juurest ei lähe otse vaid paremale ja siis keskmiselt kiirel sammul sinna riia - turu ristmikult üle ja siis suhteliselt jooksen sinna suurele jalakäijate ülekäigukohale, siis saan sealt veel üle. Uimerdama ei maksa jääda. Tegelikult täna oli nii, et jube kiire oli, aga pidin veel autos muusikat kuulama, sest ühest Gravenhursti loost (the ice tree) lihtsalt ei saanud täna lahus olla. Eks ma siis tee peal laulsin enda...

Sel reedel von krahlis: JAZZITUP Plaate mängivad: Critikal Orav San Antonio marjusass Arvata võib, et tuleb meeleolukas õhtu. Ei-ei, päriselt päriselt :) Mis sest, et mu häälest see hetkel ei kosta. Võib-olla on põhjus nt selles, et täna sain teada, et tund ja kümme minutit ei ole piisav aeg jalgsi mu mustamäe korterist bussijaama minekuks, kui just pool teed joosta ei soovi. Ma küll ei soovinud, aga aja planeerimisega ilmselt äpardusin, nii et Annu ühes käes, arvutikott teises ja seljakott seljas lippasingi kergel (khmm?) sammul marsruudil sõpruse - tehnika - herne - juhkentali ja jõudsingi, pluus seljas märg. Tee peal mõtlesin sellise jope väljatöötamisele, mille seljaosa oleks osaliselt kas eemaldatav või sellisest materjalist, et seljakoti surve all hoopis jahutaks, mitte ei kütaks. Teise spurdi pidime Annuga veel tegema, ühe bussi pealt teise peale ja see oli väga kiire. Buss juba manööverdas, vehkisin oma arvutikotiga ja saingi jällegi bussile. (Ikka parem kui foori taga nõudli...

Vahepeal ma ei leia ennast üles. Mingit tragöödiat ei ole, aga lihtsalt mõnikord kaon teiste inimeste hulka ära (vist lähen nendeks) ja siis märkangi äkitselt, et olen kadunud ja otsida ei oska.

Ma ei oska arvata, et inimese nimel võiks mingi eriline tähtsus olla, aga eile millegipärast Tartus mööda Ringteed sõites tabas mind äkitselt mõte, et ma tunnen kaheksat (edit: ÜHEKSAT!), kellest neli meeldivad mulle rohkem kui niisama. See mõte jäi mind kummitama ja Tõniste perekonnanimedele mõeldes selgus, et nende nelja perekonnanimedes esineb vokaalidest vaid E või E ja A. Ja need perekonnanimed ON sarnased. Imelik. Aga loodan, et kui olen selle mõtte nüüd välja öelnud saan sellest lahti ka.

Mul oli täna hea meel (lahjalt öeldud, lausõnnelik pigem) avastada, et lisaks muusikale ja toidule ajab mind positiivselt ärevile ka midagi erialast. Eks seda ole ennegi juhtunud, aga ajapikku läheb meelest, siis olen kurb, et nii kaua õppinud ja lõpuks tööle minnes peaks ikkagi midagi täiesti teistsugust tegema, sest tõlkimine lihtsalt ei tekita selliseid tundeid, mida üks südamelähedane töö võiks tekitada. Avastus leidis aset terminoloogia loengus (eelmine aasta sama asi leksikograafias). Kuulasin andunult õppejõudu, pingutasin aju, nii et pärast pea üleni valutas ja niiii hea oli :) Tasus ka pingutamist. Harva tunnen end õiges kohas olevat, aga nüüd tean jälle natuke täpsemalt, mida vaja. Väike blond hetk oli ka :) Või noh... kas just blond... Ühesõnaga õppejõudu kuulates-vahtides nakatusin jällegi juuste-mahaajamise tõppe... Vaatasin lektori ilusat siledat soengut ja juba tundsingi kui mõnus oleks kah sellisega ringi käia. Ilma tülika raskuseta peas. Ehk läheb üle.

Üks veel samast päevast...

...ja vähemalt üks leid leiab kajastust siin. Pilt on tehtud augustis, kui Pärdiga oma rannakarpe vaatlemas käisime. Pühajärve ääres ikka.

Jah, peaaegu aasta tagasi käisin esimest korda seal metsas põhjalikumalt jalutamas ja põhimõtteliselt ei saanud siis ikka kunagi aru, kus ma täpselt kõnnin, kus pool on Otepää, kus tee, kus kodu... Asi on paremaks läinud :) Päris palju radasid on selgeks saanud ja enamasti saan ikka aru, kus ma olen. Siiski! :) Täna õnnestus mul väga osavasti jälle ära eksida. Keerasin paar korda vales suunas ja siis sattusin mingitele uutele radadele ja läksin täpselt vastassuunas sellele, kuhu tahtsin. Ja enam aru ei saanud, kuhu peaks edasi minema. Metsast jõudsin välja täpselt pool tundi peale seda, kui arvasin, et nüüd kohe olen alguses tagasi. Täiesti uskumatu. Aga noh, vähemalt ei muutu need jalutuskäigud rutiinseks.

Uskumatu, hakkasin metsa seest lagedale jõudma ja selline tugev päikselõhn tungis ninna, et pidin õhu nuusutamisest pildi eest kaotama. Varem olen seda lõhna seostanud varahommikuse mererannaga, aga nagu selgus on see päike, mis karge hommikuõhuga segunedes sellise lõhna teeb. Mõnus. Aga nüüd on juba ilm täiesti pilves :(

Võtan Toyota võtme ja lähen väravast välja. Annu on väga tubli, saab aru, mis tähendab "sina praegu ei tule, sina jääd koju" ja ei hakkagi kaasa trügima. Maja ees, paraku, seisab ainult vana Saab. Ah jah, õigus, Toyota sai ju eelmisel õhtul välja laenatud. Tiptap tuppa teise võtme järele. (Kui koer peab üksi koju jääma ei ole hea mitu korda edasi-tagasi käia). Saabi võtit pole... äkki on autol ees? Ja teist korda väravast välja... "Tsau Annu, oota siin... tubli koer!" Saabil ongi võti ees. Täitsa ok ju. Aaaa, õige jah, kumm on tühi, peab pumpama. Garaaž on muidugi kinni, peab toa kaudu minema. Annu ees hakkab juba tasapisi piinlik, ei ütlegi enam midagi. Mmm...pumpa ei leia. Helistan: "Tsau kuule, kas oskad öelda, kus pump on". Ongi, ukse kõrval, vasakut kätt. Lähen välja ja lükkan garaažiukse enda järel uuesti lukku. "Kurat!" ei hakka oma tundeid varjama, pumpasime ju selle pumbaga seda basseini ja mingi ots sai sealt ära võetud ja nüüd oleks se...