mood and fusic

Tookord oli mul lapse raamatut loetud 120 lk juures ikkagi pigem nii kaheksandik kui kuuendik. Aga see on mõnus. Jätkub veel tükiks ajaks. Ise sain raamatu läbi. Mulle meeldib lugeda sedasi üsna ühe hooga. Ja siis avastan end sageli muude tegevuste juures mõtlemast, et tahaks juba sinna kohta või nende inimeste juurde tagasi. See on mõnus tunne. Ja seepärast olen ka raamatute osas päris valiv, sest elan kaasa ja sisse jne. Raamatu lõpu lähenemine on iga kord nii hirmutav - tahaks veel lugeda, aga peab uut hakkama ju jälle valima. Valimine on üks tüütumaid asju üldse. Näiteks eile sõbra pool külas, kui hakkasime õue sööma minema, mõtlesin, kas panna selga jope või tagi või mõlemad (kleidi olin juba teksade ja maika ja t-särgi vastu vahetanud, õhtu oli, ja mitte selline soe nagu üleeile). Jope hoiaks tuult hästi kinni, aga kui õhk on ka jahe, siis pole äkki nii hea? Tagi hoiab ka natuke tuult, on umbes sama vähe soe kui jope, aga näeb seljas kena välja. Mõlemad korraga on iseenesest tõhu...

Ma olen siin Soomes suvitamas lugenud nii 150 lk oma raamatut (kohe saangi läbi) ja nii 120 lk lapsele (ilmselt nii ühe kuuendiku sellest raamatust). Jälle peab nentima, et lugeda on mõnus, kuigi nii raske on raamatut valida. Üldse ei taha midagi sellist, mis ei meeldi.  Eile õhtul lugesin lapsele natuke ka oma raamatut. See tekitas selliseid küsimusi nagu kellega ta räägib? Millal midagi juhtub? Kuidas ei juhtu? Üldse mitte midagi ei juhtu? Millele järgnesid suured silmad ja siiras arusaamatus tema näos.  Hommikul olen lugenud täitsa järve ääres, kai peal, pärast ujumist... selline elu :)

Mulle niigi meeldivad hommikud, nii et hommikud suvilas, kus majauksest on järveni nii 20 pisikest sammu, on peaaegu et väljakannatamatult mõnusad. Sellised suvilad on muidugi Soomes. Keegi ei hakka ju maja kusagile metsa sisse ehitama, kui selle võib ehitada ka peaaegu otsapidi järve. Ma ei oska öelda midagi soomlaste ujumisharjumuste kohta, kuigi mulle on jäänud mulje, et nad pigem pole väga suured ujujad. Küll aga tundub mulle, et neile meeldib motikaga matkata ja paadiga sõita. Nii kõrvaltvaataja pilguga öeldes. Hommikune sulps järve annab sellise tunde, et nüüd võiks hakkama saada ükskòik millega. Millegi eriti ägedaga. Puhkuse ajal kahjuks midagi sellist eriti ägedat toimuma ei hakka ja see powertunne läheb natukene raisku, aga tunne iseenesest on ka väga mõnus. Nii et naudin lihtsalt seda. Täna hommikul, kui laps on siin, külas, natuke juba harjunud, kobisin enne teda voodist välja ja saan seda kõike veel rohkem nautida :) Nii et võtsin sillale isegi raamatu kaasa. Ujutud juba o...

Mul on kass juba mitu nädalat kadunud. Olen kuulutanud facebookis ja poeaknal ja aeg ajalt jalutanud ja hõikunud ning jälginud kadunud ja leitud loomade lehekülge samuti facebookis. Ja on üks asi, mis mulle on silma torganud. Paljudes kuulutustes on kirjas, et "reageerib nimele x". Minu meelest on see veider. Loomal on ju tegelikult oma nimi. Tutvustaks teinekord seltskonnas mõnda seda loomaomanikku "saage tuttavaks, reageerib nimele Polli".

Piinlik lugu, karjusin täna ämbliku peale. No ma parajasti pildistasin midagi ja kui vaatasin, mis mul jala peal kõditab, siis oli seal úks tohutusuur mustriline ämblik. Ma nagu põhimõtteliselt mingeid ämblikke ei karda, aga vist kiljatasin ikka kõlavalt, või tegin mingit muud häält, hakkasin rabelema ja kätega sahmima. Näiteks ma ei karda ka varblasi, aga mäletan hästi, kuidas ma Pariisis kohvikus istusin, sõin, ajasin juttu ja kui pilgu taldrikule pöörasin, seisis seal lisaks mu roale ka varblane, nii et karjatasin ikkagi sedasi, et ... mitte kohe kindlasti vaikselt. Et selle ämblikuga oli umbes sama lugu. Pärast tegin tast pilti :)

Kell on pool üheksa. Ärkasin kell kuus ja just istusin kohvi ja võileivaga maha, sest toimetused said hetkeks mööda. Olen taas vara ärganud, mis on mõnus. Maal läks kuidagi režiim nihkesse, hilja magama ja nii 8-9, isegi pool 10 üles. Sest seal lihtsalt ei raatsi magama tuppa ära minna, tahaks veel seda ja toda teha ja niisama olla jah. Linnas olen üheksaks rampväsinud ja enamasti on õhtuks ka lihtsalt päevast kopp ees. Tahaks juba uut. Aga no see selleks...  Uskumatu milline mõnus tunne oli hetk tagasi ahi sisse lülitada, asi ahju panna ja lõpuks võta kohvikruus ja teha üks võileib. Reaalselt tundsin ahju tööle pannes mingit ülimalt positiivset voogu, et asjad on kontrolli all, kõik sujub, nüüd on ahju kord. Sest focaccia kerkib ahjupannil, kaasavõtmise kohv tõmbab ja miskid köögiviljaomletikesed on ahjus. Focaccia tainast hakkasin tegema muidugi eile ja pistsin selle ööseks igaks juhuks külmkappi, nii et nii kui silmad avasin, olin juba külmkapi juures ja võtsin taina soenema. Te...

Korrigeerisin mõningaid eilseid puudujääke. Eile mu riided polnud õhtuks sugugi ära kuivanud, sõitsin koju tööriietega. Isegi jope oli väheke märg, muudest asjadest rääkimata. Nii et täna võtsin riided hoopis tuppa, aga kui aega saan, lähen otsin maja pealt mõnda kohta, kus saaks riideid kuivatada :) Kummikuid ei hakanud täna panemagi. Kui need kogu aeg niikuinii vett täis on, siis pole ju vahet mis mul jalas on. Ja vett täis kummikut on jalast üsna raske kätte saada, see tõmbab kuidagi vaakumisse ja no annab sikutada. Vahetusriided pakkisin kilekotti. Seljakoti kaitsesin sõidu ajaks ka altpoolt. Mis ma koju unustasin? Ühe soki, õhukese kampsuni ja telefoni. Sokist on kahju, pean nüüd jälle tööl paljajalu olema, ühe sokiga on ju puine.