Ma olen siin Soomes suvitamas lugenud nii 150 lk oma raamatut (kohe saangi läbi) ja nii 120 lk lapsele (ilmselt nii ühe kuuendiku sellest raamatust). Jälle peab nentima, et lugeda on mõnus, kuigi nii raske on raamatut valida. Üldse ei taha midagi sellist, mis ei meeldi. 

Eile õhtul lugesin lapsele natuke ka oma raamatut. See tekitas selliseid küsimusi nagu kellega ta räägib? Millal midagi juhtub? Kuidas ei juhtu? Üldse mitte midagi ei juhtu? Millele järgnesid suured silmad ja siiras arusaamatus tema näos. 

Hommikul olen lugenud täitsa järve ääres, kai peal, pärast ujumist... selline elu :)