Kell on pool üheksa. Ärkasin kell kuus ja just istusin kohvi ja võileivaga maha, sest toimetused said hetkeks mööda. Olen taas vara ärganud, mis on mõnus. Maal läks kuidagi režiim nihkesse, hilja magama ja nii 8-9, isegi pool 10 üles. Sest seal lihtsalt ei raatsi magama tuppa ära minna, tahaks veel seda ja toda teha ja niisama olla jah. Linnas olen üheksaks rampväsinud ja enamasti on õhtuks ka lihtsalt päevast kopp ees. Tahaks juba uut. Aga no see selleks...  Uskumatu milline mõnus tunne oli hetk tagasi ahi sisse lülitada, asi ahju panna ja lõpuks võta kohvikruus ja teha üks võileib. Reaalselt tundsin ahju tööle pannes mingit ülimalt positiivset voogu, et asjad on kontrolli all, kõik sujub, nüüd on ahju kord. Sest focaccia kerkib ahjupannil, kaasavõtmise kohv tõmbab ja miskid köögiviljaomletikesed on ahjus. Focaccia tainast hakkasin tegema muidugi eile ja pistsin selle ööseks igaks juhuks külmkappi, nii et nii kui silmad avasin, olin juba külmkapi juures ja võtsin taina soenema. Tegelikult mõtlen, et oleksin võinud ta ka välja jätta, sest ega ta päris soojaks pole veel siin kahe ja poole tunniga läinud. Aga õnneks on ikka mõnusalt pehme ja täitsa nunnusti mullitab siin teisel pool arvutit. Paistab, et söögitegemisel meeldib mulle kõige rohkem igasugune küpsetamine. Viimasel ajal olen muidugi ka täiesti tainahaige. Ja just juuretisetainahaige. See aeglane protsess on kuidagi paeluv ja .... rewarding (kas eesti keeles teed-kõvasti-tööd-ja-saad-palju-vastu-ka?). Ja ma olen ju ometigi protsessi-inimene.  Selles mõttes on eriti tore, et doktoritöö puhul suutsin ka tulemuseni jõuda. Kuigi eks protsess omandab ka sügavama tähenduse, kui see lõppeb mingi tulemusega.