mood and fusic

Eile ma ei suutnud leida oma pangakaarti. Mu töölaual on nii metsikult palju asju, et kahtlustasin, et see on kusagil seal. Igaks juhuks käisin läbi ka kodupoest, et äkki jäi üleeile sinna. Ei old jäänud. Kodust ka ei leidnud. Tööl küsisin sööklast, ei olnud. Koristasin, kind of, töölaua, raputasin paberid läbi, ikka ei miskit. Nonoh. Õnneks on mul kolm pangakaarti, millel igaühel on raha ka 😁 Natuke, erineval otstarbel kasutamiseks. Et sain sööklast ikka süüa ja kohvi. Õhtul sõitsin kodu poole, tellisin ette ühe pitsa ja käisin läbi Comarketist. Comarketis selgus, et mul pole rahakotti. Noh, päris puine. Sest limps ja piim ja... pitsa ka ju. Kas ma pean siis tööle tagasi sõitma? Rattaga? Läbi vihma? Aga ma ei andnud veel alla! Ja mitte tulutult. Olin unustanud tööl teise pangakaardi tagasi rahakotti panna ja leidsin selle (niisiis muidugi mitte selle esimese, mis juba üleeile ära kadus) oma pükste taskust. Sain asjad ostetud. Seda esimest pangakaarti ma siiski kadunudks veel ei ...

Töö on mul selline, et mõnikord mängin liiklusrikkujat, auto peatamist ja rikkumise menetlemist jne. Näiteks üleeile rikkusin erinevaid reegleid nii 4-5 korda ja sain erinevaid trahve jne. Kui ma siis täna autoga sõitsin, siis oli päris imelik tunne. Et kui politsei mind kinni peaks, siis mulle vist ei tundukski see olukord nagu päriselt. Või tunduks? Pole kindel, kas tahaks katsetada :) Eile muidu oli rattaga teiste kinnaste ja puruvana Didriksoniga igati mõnus. Varbad küll külmetasid, aga mitte nii hirmsasti. Täna on muidugi selline jää, et oioioi. Autole aga sain täna uue aku ja aku kättesaamiskohas oli üks äge pood, kus müüdi kõiksugu rattakraami ja ka näiteks tohutul hulgas erinevaid kelke. Kuna olukord on selline, et väga raske on rattaga liiklemist lõpteada, kasutasin võimalust ja uurisin talverehve. Olid 35 eurot tükk. Pluss 4 eurot vahetamine. Need talvesõitjad on mulle alati natuke ekstreemsed, või isegi napakad tundunud. No et kas tõesti peab talvel rattaga sõitma. Talv o...

Paljude asjade pärast ma üldse ei muretse, aga võin endale vabalt probleemi tekitada näiteks sellest, kas minna rattaga tööle või mitte. Kui ma lihtsalt ei suuda otsustada. Eilse töölemineku osas ei suutnud tervelt kaks päeva otsustada, mida teha. Sest esiteks läks kúlmaks ja teiseks pidi mul olema kaks korda poolteist tundi õues. Et sõidad naha soojaks ja siis pead poolteist tundi õues ühe koha peal seisma. Ei tundu ju tervislik? Teisalt pidi olema tuulevaikne ja sademeteta... Läksin ikkagi rattaga. Plaan oli varakult kohale jõuda, toas korra maha jahtuda, siis riideid juurde panna ja õue tagasi. Sõit läks päris hästi. Mere ääres hakkasid sõrmed külmetama, kuigi oli kaks paar kindaid. Leiutasin mõned soojendustegevused sõrmedele. Aitas hästi. Õhtul tagasiteel oli külmem, pidin sõrmetegevusi veel tuunima, aga lõpuks said sòrmed tagasi soojaks. Hommikul kohale jõudes olid jahedaks läinud ka varbad, ja eeskätt saapad. Et kui varbad tegin kümne minutiga toas soojaks, siis saapad osutu...

Ma ei mäleta, kuidas ma sinna jõudsin*, aga ühel hetkel kujutlesin, et olen konverentsil ja räägin oma uurimusest ja keegi küsib, et milleks seda vaja on. Ja mulle tundus, et võiks vastata midagi sellist, et ega seda polegi vaja, kui sa seda vajadust ei näe. Mida meil üldse nii väga vaja on? Põhimõtteliselt oleks meil vaja süüa, oleks vaja loodust, mis meile seda süüa annaks, ja puhast õhku ja puhast vett. Oh, jah, riideid oleks ka vaja ilmselt. Kõik ülejäänu lihtsalt rikastab. Tuli hiljuti jutuks keeleõpetajatega, et keegi oli kusagil mingit "nö uurimust teinud" ja "üldse ei saa aru, miks ta seda tegi või mis sellest kasu on". Et sellele "so what?" küsimusele nagu vastust polnud. Ja siis ma mõtlesin, et olen sellest "so what"´ist täiesti tüdinud. Loe siis hoolega ja mõtle kaasa, mis sest kasu on. Või tegele oma asjadega, kui sinu arust pole. Ega ma ei ütle, et see kõik nii ongi, aga hetkel mõtlen nii. * ah, tegelikult ma ma mäletan küll. Mõt...

Paar päeva tagasi oli üks eriti mahe ilm, ja võib-olla ma ei läinud ka ööpimeduses tööle. Igatahes tabas mind mõte, või tabasin mina mõtte, et hommikune rattasòit on sama hea kui hommikune koerajalautamine. Või et kui koeraga pole vaja jalutada, ajab rattasõit ka asja ära. Või siis, et rattaga sõitmine on nagu vaese mehe koerajalutus. Nojah. Tegelikult.... pärast tolle mõtte tabamist analüüsisin seda asja väheke ja see jäigi mind kummitama. Kokkuvõttes võin öelda, et see kõik pole nii lihtne. Koeraga jalutasin ideaalsetes tingimustes - suur mets lugematuid jalutusradu täis. Kui ära tüütas, võtsin teise metsa. Kui eelmine mets jäi väikseks ja tahtsin rohkem, palun väga. Koeraga metsas jalutamiseks on iga ilm suurepärane. Pärast lähed koju, paned uued riided selga ja oled taas tippvormis :) Lisaks metsa ilu, rõõm rõõmsast koerast... Rattaga saan ka iga päev sõita mööda väga mõnusat teed, suuremalt jaolt. Mereäärne ja üks täitsa metsa moodi park... Ütleme nii, et koeraga näiteks majade va...

Hall halliga. Hall on muidugi väga rahulik. No stress. Päikeseloojangut tahaks sisse ahmida iga kord rohkem kui jaksad, ilusa päikselise ilmaga peab rõõmus olema ja midagi toredat õues ette võtma. Päiksega tahaks töölt veel loojangu paiku tulema saada. Aga hall on rahulik. Hall ei oota sult midagi, hall ei paku väga midagi vastu ka. Vähemalt mitte midagi sellist, mis emotsionaalselt koormav oleks. Välja arvatud, kui lakkamatust hallusest lõpuks masenduses oled. Hall uinutab, teed oma asja, kaob soov teha rohkem, pònevamat, erilisi asju, midagi sellist, mis poleks hall. Ja noh... see nüüd küll hea ei ole. Halliga ongi kaks varianti - kas avastad end üks hetk masendusest või avastad päikselisel päeval, kui mõnus on päike ja kui palju rohkem energiat ja soove sul on. Kõik on mõnus :)

Mõnel hommikul on juba mõtegi peagi valmivast kohvist väga kosutav. Ja siis kui ta on sul seal tassis ja kõike on parasjagu ja... mmm :)

Kuna ma juba ennast tunnen, ja tean mida ma suudan muuta ja mida mitte, tahtsin osta oma rattale dünamoga tule. Saksamaal oli mul laenutatud rattal selline ja Warssavis sellele kiirlaenutusrattal samuti ja see oli nii mugav. Sest muidugi ma unustan tule põlema ja siis on patarei tühi ja siis ma unustan patareisid osta või on need parasjagu minu jaoks liiga kallida ja nii edasi... Kogemustega rattur soovitas siis laaditavat tuld. Ikka parem. Nii et selle ostsingi. Olen väga rahul. Ükspäev laadisin esituld tööl ja lahkusin valges,nii et unustasin tule tööle. Hommikul läksin tööle aga pimedas, nii et pidin kasutusse võtma helkurid ja taskulambi :) Panin taskulambi korvi põhja, koti selle peale ja helkuri veel endale kusagile ja ühe korvi ja vist olin piisavalt valge. Õnneks liiklust veel eriti ei olnud, läksin ikka hirmus vara tööle. Õhtul panin kõik õiged tuled, nii mònus oli sõita.

Ükspäev oli nii, et unustasin midagi ja siis läksin selle asjaga tegelema, kuid tee peal unustasin, mis ma olin unustanud. Kõrgem tase, ma ütlen. Viimasel ajal olen aga oma unustamisvõimest mõelnud pigem positiivselt. Kuigi, olgem ausad, on tüútu, kui ma pean taas üle kontrolima, kust on pärit arvud vektorrumis oleval teksti esindaval sirgel või kas need asjad on ikka õiged negatiivsed, mis ma arvan, et on... Teisalt on ju positiivne, kui ma nädalavahetusel ei mäleta näiteks oma tööst mitte midagi. Isegi kui on tõesti häda käes ja pean nädalavahetusel ikkagi tööd tegema, siis väga midagi ei meenu, kui just asja väga tõsiselt käsile ei võta. Selles mõttes on naljaks mõelda, et mõned päris vanad asjad on ikkagi meeles. Mingid lõhnad või tunded. Näod... Enamasti tunnen inimesed ära (vastupidist ei saa enamasti öelda) ja suudan kas või määramata meenutada oma varasemat kokkupuudet temaga. Ja tegelikult pakub mulle suurt naudingut ka mingi kogetud asja vòi mingi teadmise meenutamine. Et ...