Ma ei mäleta, kuidas ma sinna jõudsin*, aga ühel hetkel kujutlesin, et olen konverentsil ja räägin oma uurimusest ja keegi küsib, et milleks seda vaja on. Ja mulle tundus, et võiks vastata midagi sellist, et ega seda polegi vaja, kui sa seda vajadust ei näe. Mida meil üldse nii väga vaja on? Põhimõtteliselt oleks meil vaja süüa, oleks vaja loodust, mis meile seda süüa annaks, ja puhast õhku ja puhast vett. Oh, jah, riideid oleks ka vaja ilmselt. Kõik ülejäänu lihtsalt rikastab.
Tuli hiljuti jutuks keeleõpetajatega, et keegi oli kusagil mingit "nö uurimust teinud" ja "üldse ei saa aru, miks ta seda tegi või mis sellest kasu on". Et sellele "so what?" küsimusele nagu vastust polnud. Ja siis ma mõtlesin, et olen sellest "so what"´ist täiesti tüdinud. Loe siis hoolega ja mõtle kaasa, mis sest kasu on. Või tegele oma asjadega, kui sinu arust pole.
Ega ma ei ütle, et see kõik nii ongi, aga hetkel mõtlen nii.

*ah, tegelikult ma ma mäletan küll. Mõtlesin, et pean miskile projektikohtumisele minema aprilli lõpupoole ja siis on rakenduslingvistika konverents, kus tahaks olla ja kas ma tahan teha seal mingit ettekannet ja võib-olla ma ei viitski üleüldse enam mingeid ettekandeid ja mingeid tekste kirjutada, sest ma olen natuke väsinud kirjaoskamatusest ja mulle meenus ka, et korduvalt on küsitud, et mis sellest uurimusest kasu on ja... siis olingi seal.