mood and fusic

No ei ole sellist tunnet, et võtaks bussi või auto. Selline tunne on, et tahaks seljakotile vihmakaitset ja siis tuulekindlat kiivrikatet, tuule- ja vihmakindlaid mingeid ILUSAID sokke, mis käiksid saabaste peale :) Täna varbad veits külmetasid...  Ja vist ka mingeid vähe liibukamaid muidugi vihma- ja veekindlaid pükse. Ja kui saaks kõike, mida ma tahan, siis tahaks ka uut jopet, sest viimaste vihmaste ilmadega selgus, et sajab sealt küünarnukiõndlast (või kuidas seda kohta nimetataksegi?) päris korralikult läbi. Kinnastega on vist ok. Tõmbasin villastele ühed mäelabakud peale ja olin päris rahul. Tänase ilmaga. Ja üldse. Ja üldse.

Kas ma olen öelnud, et ma jumaldan hommikuid? :) No ma jumaldan neid (ja eks ma olen öelnud ka). Eriti varahommikuid. Näiteks tänast hommikut, kui oli vajadust kaheksaks tööle minna. Seega oli hommik ainult minu päralt (kuna olin varakult üleval, tegin isegi kolm õnnetut banaani üheks hulga rõõmsamaks koogiks). Tee peal oli tuul tagant ja õhk oli nii mahe ja Pirita teele jõudes tuli kõrvaklappidest Scarlett Johanssoni Falling. Ja mulle tundus, et ma pole ammu vist rõõmustanud väikeste asjade üle. Nüüd rõõmustasin. Ja see tegi mind omakorda rõõmsaks ja nii see siis kuhjus seal tee peal. 

Täna hommikul möödusin mitmest kärsitust autojuhist. Natuke ajab naerma, aga põhiliselt teeb kurvaks. Mu oma maja juures üks vist ei teadnud, kuhupoole pöörata ja lähenes ristmikule väga väga aeglaselt. Ja juba selja taga tuututati. 20 sekundit! Ei ole võimalik oodata? Inimene ei tea, kuhu sõita, on see nii kohutav siis? Siis midagi oli kusagil veel.. või nägin seda unes, kuidas üks oma autoukse lahti tegi ja teise peale ees uimerdamise pärast karjus. Aga siis juhtum Raua tänaval. Vaja koolilaps autost välja lasta. No ei olnud seal liiklust ja üks tegi seda käigupealt. Ja muidugi tuututamine. Kusjuures eespool niikuinii fooris punane tuli ja niikuinii on liiklus. Ei ole nonstop ralli. Mitte midagi ei juhtu sellest, eriti kui pole ootamatu või muudmoodi ohtlik. Kuigi isegi natuke ohtlikke asju võib juhtuda kogemata, isegi kui püüad olla viisakas liikleja. Mul on juhtunud. Olen ka pidanud tegema kahtlasi manöövreid, mille pärast piinlikkust pidin tundma, või kellelegi kogemata teele ette...

7-aastane mõtles hommikusöögi ajal asjade üle järele ja nentis siis, et "minu arust need eestikeelsed räpid ei ole eriti head." Ingliskeelne olla parem. Raadio mängis ka, eks see inspireeris. Mulle meeldib, kui hommikul raadio mängib. Kuigi ausalt öeldes on hetkel seal küll minu aastakümnete pikkuse hommikuprogrammi kuulamise ajaloo tüütumad saatejuhid. A noh... Mul oli keskkooli ajal lemmikäratuskellaks raadio. Selleks sain inspiratsiooni kunagi klassiekskursioonilt Taani. Raadio toob su sedasi tasapisi teadvusele. Mahedalt. Ise ärkasin täna väga kummaliselt. Lõin silmad hooga lahti, tundsin, et olen energiat täis ja olin ülirahul, et olin maganud kuueni. Siis taipasin, et polnud kella vaadanud ju. Vaatasin. Oli väheke kolm läbi. Ohh.