mood and fusic

Vabriku tänaval on autoga sõites üks täiesti võimatu koht. Vaatad, et tuleb selline väike kõrgendus kiiruse vähendamise eesmärgil. Tavaliselt on need asjad nii ligi kahe meetri laiused. No umbes, võib-olla kitsamad. Sõidad siis sealt üles ja vaim on valmis alla sõitma, aga võta näpust, oodatud jõnksatust allasuunas ei tulegi. Siuke koht. Üles läheb aga alla ei tule. Imelik tunne iga kord.

On inimesed, kes ei suuda kohe kuidagi tagasi hoida sellist stereotüüpset reaktsiooni. Mul lapse õpetaja pakkus just hea näite oma videotunnis. Üks laps jagas oma rõõmu selle üle, et sõidab kellelegi külla ja sinna küll oli tal hea meel minna, sest see tädi seal annab alati kommi. No ja õpetaja reaktsioon - "kas on hea ikka nii palju kommi süüa?" Arrrrggghhh. Ma ei näe, kuidas see suhtlust soodustaks ega ka mitte selle lause kasutegurit. Küllap teab iga laps, et liiga palju kommi ei ole hea. Küllap öeldakse seda neile lihtsalt pidevalt. Hirmsasti püüan ise seda vältida. Alati vist ei õnnestu, seda nagu lihtsalt on mingil eluperioodil külge tambitud täiega. Aga vähemalt ma alati märkan seda. 

Kirjutamata on jäänud ühest asjast, millele mõtlesin maal. Tahtsin ikka pildi ka siia juurde teha, aga kuidagi ei õnnestunud. Käisime ühel õhtul naaberkülas (nii ligi 7 km) mune toomas. Lapsega, rattaga. Ja mulle meenus, kuidas kunagi ammuammu, teismelisena, käisin ka ühes kohas üle põllu tipatapa (paar km) kusagilt piima toomas. Mu arust on see üks romantilisemaid asju. Õhtupäikse käes naaberkülast munade või piima või muude toiduainete toomine.  Tahan kohe kirjutada ka ühest teisest sellisest täiuslikkuse hetkest, aga see on samuti üks neist. Tuleb välja, et mul on seda natuke raske selgitada, aga neis hetkedes/unistustes/ideaalseisundites on mingi täius ja rahu ja õnnelikkus. Sellised hetked, mida lihtsalt tahaks kogeda. Ja millele mõtlemine ka on päris mõnus. Või siis ka natuke kurb. Aga pigem ikka rõõmus :)

 Lugesin nagu eile kusagilt vilksamisi, et algkooli lapsed saavad 3.maist kooli. Hiljem tuli myfitnessi meil, et hakkavad trennid. Ja mu esimene mõte oli EI! Ei, ärge avage neid koole ja trenne ja mitte midagi. Ma ei taha mitte midagi. Kas peaksin muretsema? Varem ma ju tahtsin kõiki neid asju... Või vajab lihtsalt harjumist? Isegi õpilastega silmast silma kohtumine tundub hirmuäratavam kui nendega veebitunni tegemine, mis on ju ennekuulmatu. Aga no mul algavad ikkagi veebitunnid. Aga ühesõnaga - ei taha inimesi, ei taha trenni, ei taha kooli, midagi ei taha enam. Kodu, maa, slackline ja mõned sõbrad ja täiesti piisab sellest.

Mõnikord näed eksole sellist und, et hilined eksamile, kui eksam ukse ees või kui plaanid reisile minna, siis juhtub unenäos reisiplaanidega sada jama. Mina ärkasin täna hommikul täiesti kurnatult, sest nägin selliseid unenägusid enam vähem kõikide praegu käsil olevate või tänaseks plaanitud asjadega. Kõik läks lihtsalt valesti. Ja lisaks oli mul unes veel ratas miskipärast rattaparklas lukku pandud, et nagu valesti või maksmata parkimise pärast. Kuidas seda asja nimetatigi, mis kunagi pandi auto ratta külge, et sa ära ei saaks sõita, enne kui trahv makstud vms... Igatahes oli mu jalgrattale see paigaldatud, mingis teises riigis, ja ma mõtlesin, et mis kuradi riik see siuke on, kus jumala tühjas jalgrattaparklas sedasi tehakse. See oli siis vist ainus lamp jupp seal unenäos, ülejäänu oli umbes selles stiilis, et koosolekule ei suutnud jõuda ja sinna jõudes ei suutnud seal püsida, teamsis. Kokkusaamisele sõitmisega olid mingid takistused ja hilinesin. Siis sain pahandada, et ei oska min...

Tegelt oli õues ka ok, jube tuul ja vihm ainult :D Natuke vahepeal meenutasin endale inimesi nendest saadetest, kus nad lähevad üksi kusagile põhjanabale elama ja siis rassivad seal ja teevad igast pisiasju terve päeva, sest olud on keerulised jne. Võtsin ette töid, mis sellise ilmaga mõnusad olid, näiteks loopisin kivimüüri ümber kive minema ja mõned müüri pealt ka. Oli soe ja asjalik. Täiuslik. Tuul on muidugi selline raputab ust ja kolgib katust vahepeal. Puhub nagu pöörane. Ja hetkel õue vaadates näen, et sajab valgeid helbeid, kuigi üldiselt on ikkagi vihma tulnud.

Mul on hea meel, et eile kõik tubased tööd tänaseks jätsin ja tegin kõik asjad õues ära. St saabumisest alates kuni mingi seitsmeni olingi õues. Tassisin viimati maha võetud võsa ühte kohta kokku, võtsin veel natuke võsa, käisin slackline´il ja rattaga rannas. Vaatasin ka oma varemeid, kuhu tahaks kunagi välikööki ja uue ideena ka sauna. Nügisin sealt lahtisi kive alla ja vaatasin mida veel teha annab. Peamiselt lõikasin sealt siis võsa vähemaks ja loopisin kive eemale :) Täna on päris päris hull tuul ja ei ole vaibumist oodata ka. Ikka päris kole ilm on. Aga plaanin varsti ikkagi õue minna, vist seda kivimüüri "vaatama" :) Hommikul oli mul hea meel ka selle üle, et vets on õues. Natukene on raske ka soojast voodist feels-like--5, ja tormituule, ja vihma :) kätte minna, aga tegelikult annab see mõnusa energialaksu ja üldse kuidagi positiivse ühenduse loodusega. Pole harvad ka need juhused, et kui mul ikkagi on mingid mõistlikud riided seljas, teengi väikse jalutustiiru kusag...

Leidsin juustest puuoksa. Ma arvan, et võib üsna kindlalt öelda, et kui juustest puuoksa leiad, on olnud hea päev. Ma vist just alles kirjutasin, kuidas ma maal ei jõua ära imetleda ja tänulik olla oma maakoha eest. Täna sõitsin siin rattaga korra randa ja see tundus ka täiesti imetabane, et ma saan oma maakodust jalgrattaga lihtsalt randa sõita. Tundsin end maailma rikkaima inimesena. Varakevadel on kõik ikka nii teistmoodi. Eelmine kord kõndisin siin enda maa piiridest nii kaugele, kui ma polnud kunagi käinud. Oli avaram ja kõik paremini näha, võrreldes suvega. Rannas, täna, läksin ka tavalistest chillimiskohtadest edasi, kohaliku pankrannikuni (no paras savihunnik tegelt). Ja täitsa oleks veel läinud, aga ikkagi ei läinud :)  Sookurgesid kohtasin tee peal. Kuulsin neid juba randa sõites, aga miskipärast silmaga ei tabanud. Tagasiteel tabasin.

Päris lahe, kui juhtub sedasi. Et kuulasin Spotifyst muusikat, üht pleilisti, õues kõndides. Mõtlesin, et pärastpoole märgin sealt neljanda ja kuuenda loo meeldivaks. Kui oma mitte-telefoni (see on juba omaette jutt) lõpuks taskust välja võtsin, selgus, et olin need juba meeldivaks märkinud. 

Ma ei tea, kas need 7-aastase repliigid juba tüütavad? Mind lõbustavad iga päev. Näiteks paar päeva tagasi. Õhtul, eks ole, nagu hakkaks magama minema, aga mul veel vaja tainas ära vormida ja karpidesse panna ja natuke kiiresti kööki koristada. Küsib siis mu käest: "Kas sul täna päevaplaanis magamaminek ka on?" Ma lihtsalt täiesti siiralt ei saanud tema imetabasest sarkasmist aru ja palusin natuke selgitusi. Selgus siis jah, et see tähendas, et kas ma kavatsen juba magama tulla ja talle lugema hakata või misasja.