Leidsin juustest puuoksa. Ma arvan, et võib üsna kindlalt öelda, et kui juustest puuoksa leiad, on olnud hea päev. Ma vist just alles kirjutasin, kuidas ma maal ei jõua ära imetleda ja tänulik olla oma maakoha eest. Täna sõitsin siin rattaga korra randa ja see tundus ka täiesti imetabane, et ma saan oma maakodust jalgrattaga lihtsalt randa sõita. Tundsin end maailma rikkaima inimesena. Varakevadel on kõik ikka nii teistmoodi. Eelmine kord kõndisin siin enda maa piiridest nii kaugele, kui ma polnud kunagi käinud. Oli avaram ja kõik paremini näha, võrreldes suvega. Rannas, täna, läksin ka tavalistest chillimiskohtadest edasi, kohaliku pankrannikuni (no paras savihunnik tegelt). Ja täitsa oleks veel läinud, aga ikkagi ei läinud :) 

Sookurgesid kohtasin tee peal. Kuulsin neid juba randa sõites, aga miskipärast silmaga ei tabanud. Tagasiteel tabasin.