Kirjutamata on jäänud ühest asjast, millele mõtlesin maal. Tahtsin ikka pildi ka siia juurde teha, aga kuidagi ei õnnestunud. Käisime ühel õhtul naaberkülas (nii ligi 7 km) mune toomas. Lapsega, rattaga. Ja mulle meenus, kuidas kunagi ammuammu, teismelisena, käisin ka ühes kohas üle põllu tipatapa (paar km) kusagilt piima toomas. Mu arust on see üks romantilisemaid asju. Õhtupäikse käes naaberkülast munade või piima või muude toiduainete toomine.  Tahan kohe kirjutada ka ühest teisest sellisest täiuslikkuse hetkest, aga see on samuti üks neist. Tuleb välja, et mul on seda natuke raske selgitada, aga neis hetkedes/unistustes/ideaalseisundites on mingi täius ja rahu ja õnnelikkus. Sellised hetked, mida lihtsalt tahaks kogeda. Ja millele mõtlemine ka on päris mõnus. Või siis ka natuke kurb. Aga pigem ikka rõõmus :)