mood and fusic

 Arvasin, et mulle ei meeldi õpetamine mitmel põhjusel. Aga siis rääkisin ühe sõbraga, kes küsis mingi õige küsimuse ja ma hakkasin mõtlema, et tegelikult mulle ju meeldib selle juures peaaegu kõik. St selles kontekstis, kus ma praegu õpetan, ehk tunde ei ole liiiiiga palju ja sisu on huvitav ja vaheldusrikas. Enne olin miskipärast mõelnud, et ei meeldi. Õpetamine võib mõnikord küll pingeline olla, aga tegelikult on väga huvitav. Õpetamisolukorras tunnen end ka tegelikult väga loomulikult. Mõnikord olen mõelnud, et õpetamine ei meeldi mulle sellepärast, et pidevalt on nagu mingi ettevalmistamine ja siis pead olema valmis ja on justkui esinemine, milleks vaja tippvormis olla. Et see ettevalmistamise osa nagu lisaks tööle.. Aga kui see ongi töö ise :) Siis ongi kõik chill. Lihtsalt kui on liiga palju tööd ja ettevalmistamise aeg jääb lühikeseks, see on halb.

 #2 Mul oli hea meel, et mu kirjasõber, kellega väga regulaarselt meile vahetame, ütles, et on nüüd täiega haige ja ilmselt midagi ei kirjuta mõned päevad. Sellest on mul kahju, et ta haige on, sest noh.. ta ei peaks haige olema. Aga oleksin oodanud kirja ja ilmselt hakanud muretsema, kui poleks teadnud. Ütlen seda talle ka, et olen talle tänulik. Siuke pisiasi.  Ma ei tea, kas üldse sobib siia nüüd, aga vist olen maininud, et oma eelmise elukoha linnaosagrupis jagati ainult infot, üksikuid abipalveid. Nüüd selles uues grupis mõtlen, et millised lambapead ikkagi suur osa inimesi on. Kuidas see parkis ja kuidas too parkis, ja nägin politseiautosid - kas keegi teab, mis toimub, oli ehitamine - kas keegi teab mida ehitatakse.. jne. Haiglane oma nina toppimine igasugu asjadesse, mis ei puutu neisse. Ja kommenteerimine üldse süvenemata või eelnevaid vastuseid vaatamata. Näiteks esitab keegi lihtsa küsimuse ja siis hakkab neid vastuseid tulema. 20 samasugust.. Nagu nii suur vastamis...