#2 Mul oli hea meel, et mu kirjasõber, kellega väga regulaarselt meile vahetame, ütles, et on nüüd täiega haige ja ilmselt midagi ei kirjuta mõned päevad. Sellest on mul kahju, et ta haige on, sest noh.. ta ei peaks haige olema. Aga oleksin oodanud kirja ja ilmselt hakanud muretsema, kui poleks teadnud. Ütlen seda talle ka, et olen talle tänulik. Siuke pisiasi. 

Ma ei tea, kas üldse sobib siia nüüd, aga vist olen maininud, et oma eelmise elukoha linnaosagrupis jagati ainult infot, üksikuid abipalveid. Nüüd selles uues grupis mõtlen, et millised lambapead ikkagi suur osa inimesi on. Kuidas see parkis ja kuidas too parkis, ja nägin politseiautosid - kas keegi teab, mis toimub, oli ehitamine - kas keegi teab mida ehitatakse.. jne. Haiglane oma nina toppimine igasugu asjadesse, mis ei puutu neisse. Ja kommenteerimine üldse süvenemata või eelnevaid vastuseid vaatamata. Näiteks esitab keegi lihtsa küsimuse ja siis hakkab neid vastuseid tulema. 20 samasugust.. Nagu nii suur vastamisvajadus või ma ei saa aru. Haa! Kuidas SEE minusse puutub? :) Noh ma saan neid teateid seal grupis, sest tahan ikkagi oma asumi lehel silma peal hoida. Aga pärast poolt aastat püüan mitte imestada (alati ei õnnestu!), kindlasti mitte ärrituda. Aga fakt on see, et need inimesed on kõikjal mu ümber, lihtsalt nii palju rumalust, et ikka päris kurb ja natuke hirmutav.