mood and fusic

Tahtsin midagi kirjutada, seoses mingi varasema postitusega, aga suutsin selle põhjalikult ära unustada. Sirvisin siis siin oma varasemate juttude algusi, aga ikka ei meenunud. Äkki oli mingi postituse teises pooles vms. Aga lugusid sai selgeks, et mitmest asjast saaks edasi kirjutada. Näiteks 16. detsembril kirjutasin naabermaja inimestest, kes oma korteris tulesid üldse ära ei kustuta. No mul mõni päev tagasi viskas ikka täiega üle, kahtlustan, et nad olid senise lambi tugevama vastu vahetanud, nii et võimatu oli vasakul kúljel magada. Asetasin lillepoti nende akna ja enda silmade vahele valguse trajektoorile ja mis seal kosta - see oli täiuslik lahendus, see nende lamp ei paista mulle enam silma. Valgusreostus sellega tegelikult ei  piirdu. Teisel vastasmajal, palju kaugemal, on selline vahva liikumisanduriga prožektor, mis on suunatud tervele hoovile ja mis hakkab tööle vist ka iga lumehelbe peale ja heidab mu tuppa üsna huvitavat valgust ja varje. Silma ei paista, aga väga to...

Võiks selle nähtamatuse seeria lõpetada viimase juhtumiga rongist. Istusin vajalikud kaardid näpus Ja piletimüüja jättis mind lihtsalt vahele.

Hommikuse postituse illustreerimiseks, jätkuks, kohtasin poole tunni jooksul läbi linna kõndides kolme rohkem kui teretuttavat. See on juba lihtsalt naljakas, kuidas ma olen täielikus suhtlusvalmiduses ja suhtlusakti ei toimu. Muidugi, mul oli kapuuts peas, suur salll kaelas ja prillid ees, aga sama oli ka vastu jalutanud tuttaval, kes minust tuimalt möödus. Teist inimest märkasin juba pisut eemalt. Kui ta oli minust nii kahe meetri kaugusel sain aru, et ta mind ei näe või ei tunne või tont teab veel mis. Kuna tegemist oli lähema tuttavaga, karjatasin "tsau!" ja selgus, et ta polnud mind tõepoolest ära tundnud. Kolmas inimene muidugi ei saanudki mind märgata, sest mina seisin ja ta kòndis telefoniga rääkides minu eest mööda. Seekord olin mina unustanud tema nime. Otsisin seda paaniliselt, et talle ikkagi lehvitada, sest tegu oli veel ühe hea tuttavaga. Arusaamatu, et mulle tema nimi ei meenunud, tuli hoopis üks teine nimi, mis jäigi kummitama. See on ka muidugi iseenesest ...

Olen siin kunagi midagi enda märkamatusest kirjutanud... Ei mäleta, kui palju, mida täpselt jne. Otsida ka ei viitsi. Viimastel päevadel on see jälle teravalt silmatorkav olnud. Nii et täna, kui olin bussipeatuses kopsud õhku täis tõmmanud ja naeratus juba peaaegu valmis, et teretada endist kolleegi, kes minust läbi ja siis mööda vaatas ja rahulikult edasi jalutas, tundsin end täiesti nähtamatu, märkamatu, silmapaistmatuna. Mitte muidugi sellest ühest juhtumist, vaid sarnaste olukordade kuhjumisest. Sest ka olen juba harjunud, et näiteks mu oma maja inimesed mind trepikojast kaugemal ei tunne, kuigi mina neid miskipärast tunnen. Või et mina tunnen tudengeid oluliselt paremini kui nemad mind. Aga kui siis juhtuvad sarnased asjad mitmel päeval järjest, kui mina olen korduvalt valmis põgusaks suhtluseks ja minust vaadatakse mööda, üle või läbi, siis on siin ainest küsimusteks, võib-olla isegi kriisiks. Võin näiteks mõelda, et ma vist olengi muutunud täielikult igavaks ja märkamatuks. Vare...

Mõnikord kui laupäeval trennis käin, mõtlen, et tahaks, et oleks nii, et käin trennis (see laupäevane on kuidagi eriline, kosutav, nagu teraapia), saunas ja siis on maa ja ilm aega, et end riidesse panna ja naatukene üles lüüa. No sedasi peaaegu nähtamatult, eks, minu puhul, aga tunne on ikkagi teine siis. Ja siis võiks minna nt teatrisse või pidulikumal puhul külla või kohvikusse või midagi. Selline luksuslik laupävaõhtu. Täna aga märkasin, et võingi seda järgmine kord teha. Iseasi, kuhu siis pärast minna. Ilmselt koju ikkagi :) Hmm, Võib ka olla, et unistus sellest tundest ja kogu asjast ongi liiga täiuslik, liiga täpne. Võib-olla peakski selle unistuseks jätma.

Mäletan, et kunagi korterit vahetades küsisin 3-toalist kusagil ja ütlesin veel paar konkreetsemat asja. Sain ühelt maaklerilt vastuse, et 2-toalistega on praegu nii ja nii ja siis veel kuidagi. Igatahes mitu veidrat asja oli seal kirjas, mis mind üldse ei huvitanud. Sel nädalal leppisin ühte asja kokku, ühes magistritöö uurimuses osalemine. Kirjutasin, et sobiks ülejärgmisel nädalal. Sain vastuse, et jaa, järgmine nädal sobiks hästi. Pakkusin siis mõned päevad ülejärgmisel, aga et kolmanda hommikupoole ja neljandal ei sobi. Vastus:  Kuidas oleks kolmap, 4.03. No mu kulmud kerkisid üsna kõrgele, et nagu kõigist võimalikest kuupäevadest pakutakse see, mis mulle ei sobi. Naljakas. Õnneks leidsime lõpuks, vist, ma arvan, mingi ühise arusaama kuupäevadest ja kellaaegadest.  Olen muidugi ise ka kohati suht udu ja pinnapealne - esimene on arusaadav, teine on piinlik, ei tahaks olla, püüan parandada. Aga ma ei tea.. nii konkreetselt vastupidi asjast aru saada, nii ma vist ikka ei te...

Vahendan kahe aasta tagust meenutust facebookilt : Olen vist parfüümivalikuga täkkesse pannud. Eilne kompliment 4-aastaselt: “Mulle nii meeldib su lõhn. See lõhnab nagu poni saba...” Õhtul õnnestus nüüd see rühmaraha lõpuks ära maksta. Paar korda juba ununes, aga passisin seal väheke ja paar korda meenus. 

Lasteaia rühmaraha maksmisega edeneb mul umbes samamoodi, kui kodus töötades tee tegemisega. Et tee puhul unustan kõigepealt vee keema panna, siis unustan keenud vee teele peale valada ja lõpuks unustan juua, nii et pean uuesti sooja vett tegema. Juba kuu aega unustan sularaha võtta, et seda rühmaraha viia. Täna hommikul pommisin pojalt 20 eurot, mille lubasin talle tagasi kanda. Tööle jõudes leidsin selle 20 eurot endiselt rahakotist. :s

Tegelikult ma muidugi valetasin endale. Diagnoosi mõte ju ongi määratleda end kuidagi, et lihtsam ja arusaadavam oleks. Nägin täna töö juures jänest. Väga ilus jänes oli. Tegin pilti ka muidugi. Kui keegi püüab vaadata, siis ta asub seal täpselt pildi keskel. Tòusis tagajalgadele, kui minu lähenemist märkas.

Ütlesin täna, et kuulan sellist muusikat, millist tunnet tahan (enamasti jääb riiulist väga väike valik plaate, mille vahel valida). Loomulikult mõtlesin seejärel selle üle ja veel mitme asja üle pikemalt järele ja siis veel mõne teise asja üle. Ja kuna oli aega kõigi nende erinevate asjade üle mõelda, diagnoosisin end lõpuks ikkagi väga tundlikuks inimeseks. Arusaadavalt olen sellele põgusalt varemgi mõelnud. Siuke nõrganärviline või, ütles poeg hiljuti, kui arutasime, kui vähe ma Sherlocki viimasest osast esimese korraga julgesin vaadata ja kuida talle selle vaatamine mitte kuidagi ei mõjunud. Noh, nad nimetavad seda ülitundlikkuseks, aga ma ei tahaks end nii konkreetse asjana identifitseerida. Olen rahul, et olen ajapikku õppinud peale passima, mida ma endale ligi lasen. Või millal. Näiteks olen viimane tund aega Sigur Rosi laivi vaadanud-kuulanud, aga olen tööl (jah, väike paus, lösutan niisama siin offissis, täna pisut ebastandardsed tööajad) ja siin on inimesi ja asisust. Ja laiv...

Kuigi ma ilmast suurt välja ei tee, siis eile oli ikka masendav (ja vist jätkub samamoodi). Sellise püsimine ei saa kuidagi hästi mõjuda. Kuigi tuul (aga ainult selle hääl, akna taga) meenutas midagi toredat, siis loomulikult midagi toredat ei toimunud. Käisin paar tundi tööl ja võtsin kuueaastase ka kaasa. Kes arvas tööle jõudes, et "esimese asjana tahan ma surnud koera juurde minna". Eks siis läksime. Kaelasalvi unustasin muidugi osta. .

Ma pole asjadele varem sellise pilguga vaadanud, aga ükspäev taipasin, et mind ei tunne mitte keegi. See mõte hakkas mu teadvusse liikuma vist siis, kui jätsin tegemata midagi, mida tegelikult oleks olnud loogiline teha (et oleks olnud osa minususest), ja mitte keegi ei märganud. Ma ei tea, kas kedagi teist keegi tunneb või kas keegi tunneb, et keegi teda tunneb... Igatahes see mõte ei meeldinud mulle. Ehk jääb see siia nüüd oma elu elama ja ma saan selle mõtte uuesti kusagile sinnasamma panna, kus ta enne oli.

Úldiselt on tuul olnud mu jaoks ilmastikunähtustest kõige ebameeldivam. Aga täna hommikul akna taga tuult kuuldes tundus see nii mõnus ja põnevat päeva tõotav. Tegelikult pean täna korra tööl käima (kahtlen, et sellest põnevaid seiklusi oleks oodata), sest homme on üks veits hull tööpäev ja natuke vaja veel ette valmistada asju. Ja siis peaks turult mune ja mozzarellat tooma. Ja ilmselt ka mingit salvi sellele kaelale, mis ei taha kohe üldse valutamata olla.

Tähendab... ma ikkagi oskan lauaga sõita :) Täna oli täiuslik päev. Oli päike, täiuslik lumi, tuul... mis tegelikult meie mäeküljel ei seganud. Ja ma suutsin laugetel ja keskmistel nõlvadel liigutada lauda nii nagu tahtsin. Üleeile tuvastasin omal ûhe väikse probleemi - üle varvaste pöörates kippus raskus tagumisele jalale minema. Ja kes neid lauaasju ei tea, siis sedasi on lauda väga keeruline juhtida, nii suuna kui kiiruse mõttes. Aga mõnikord on keeruline end ettepoole, eesmise jala poole kallutada, kui kiirus suureks tahab minna või järsk koht ees on. Algul, või psühholoogiliselt, tundub nii ebaloogiline. Lauged nõlvad olid ideaalsed selle märkamiseks ja korrigeerimiseks, nii et lõpuks suutsin oma raskuse jaotamist ka järsematel nõlvadel kontrollida. Et... olin üsna õnnelik :) Ja sedasi õhtuni välja, olime enam vähem viimased, kes mäelt ära tulid. Ja mu jalad ei valuta nii hullusti. Ja randmed ei valuta, sest täna põhimõtteliselt ei kukkunudki. Sõrmed on pisut puruks, sest sa...

Viimasel ajal olen kirjutanud peamiselt, mida ma mõtlen. Varem oli siin rohkem seiklusi. Vist küll peamiselt sellest, kuhu ma midagi kaotasin ja kuidas ma selle kätte sain. Meil oli Alpides täna võimas seiklus. Ja üks enneolematu kogemus. Meie suusakülast ja radadelt on ühendus Prantsusmaa suusakeskusega La Rosiere. Pilet on sama,  mine ja avasta. Kuna siin pole trikiparki, aga La Rosiere'is on, otsustasime minna kohe, kui ilmaolud võimaldavad ühendused avada. Täna siis. Startisime kusagil 9.40 ja mina jõudsin lumeparki 12.30. Ütleme nii, et lumelaud ja kasinad oskused selle käsitsemisel oli ole ilmselt parim viis Itaaliast Prantusmaale matkamiseks. Päris palju laugeid laskumisi ja siis laugeid tõuse, kus paremad sõitjad jõudsid isegi üles, aga mitte mina, eks. Õnneks olid lõpus ka väga väga mõnusad laskumised ja ideaalsed tingimused, nii et sai mònuga sõita ka. Aga alla jõudes oli küll hirm, et olen nüüd oma kehalised võimalused viimase piirini viinud ja pean kohe vähemalt tund ...

Ühes Potteri osas pidi Harry ühe loitsu jaoks mõtlema oma võimsaimale positiivsele mälestusele. Lihtsalt niisama mõtlesin ka, et milline see vòiks mul olla. Mul on kehv mälu paljude möödunud sündmuste osas. No... pidin ikka mõtlema... ja ilmselt on mu elus olnud ka olulisemaid sündmusi. Aga mulle meenus see tunne, kui ma Kuutsemäel mäest alla sõitsin. Ilmselt on see tõesti üks järjekindlalt positiivsemaid asju mu teismeeas. Viimasel ajal olen muidugi miskipärast üleliia sentimentaalne ja muutlik ja see kõlab ka absoluutselt klišee, aga see tunne oli vabadus. Ja praegu, mägedes, mõtlen, et see tunne seal Kuutsemäel kõige järsemast nòlvaat alla sõites oli osaliselt..või siis täielikult ka sellest, et ma suutsin mäest alla sõita nii nagu tahtsin. Tõsiselt ka, olin selle mäe valitseja :) Ehk nii 6 aastat, sellest ajast kui juba isesisvalt sõita  oskasin, kuni selleni, kuni seal pileti eest sõitma pidin hakkama ja kõik üldse allamäge hakkas minema. Praegu meenus mulle see seetõttu, et m...

Olen ka püüdnud mõelda, et miks see koristamise kinnisidee hotellis on. 1) Hotell tahab, et tal oleks oma tubades toimuva üle kontroll. Et mis seal tehakse ja kes seal on jne. Koristamine on ideaalne viis seda teha. 2) Hotell arvab, et klient tahab, et ta toas iga päev käiakse, asju ringi tòstetakse, voodid korda tehakse, prügi välja viiakse, rätikud vahetatakse. 3) Nii tehakse. Ma ei ole eriti paranoiline, vist. Aga keskmine variant igatahes ei tundu õige, kui arvestada, millise järeleandmatusega koristajad tubadesse püüavad tungida. Isegi, kui uksele on Do not disturb riputatud. Viimane nagu ka... Et see peab lihtsalt see esimene olema. Vist Airbnb siis next time :)

Vahepeal ei tule ühtegi ideed. Praegu ei tulnud tükk aega isegi sellist mõtet, millest oleks tahtnud kirjutada. Tegelikult ei olnud isu üldse midagi teha. Kõik nõutud asjad said muidugi tehtud, aga ei midagi enamat. Täna tuli üks idee. Olen vist sellest ennegi kirjutanud, kuidas mulle meeldib see tunne, kui idee tuleb. See on justkui lausa füüsiliselt tuntav. Tšahh! Ja olemas. Siis peab vaid vaatama, et ära ei unustaks. Täna panin oma idee näiteks kirja. Tuli üks mõte, kuidas võiks ühte asja teha :) Kas see toimib, seda ei tea, aga vähemalt saab edasi mòelda. Teiseks. Ma ei saa aru, mis värk hotellides selle koristamise ja rätikute vahetamisega on. Pidevalt tunnen hotellis viibides mingit survestamist, et pean toast välja minema, et seda saaks koristada. Täna panime välja minnes lihtsalt sildi, et pole vaja segada, aga tagasi tulles olid ikkagi voodid tehtud, vana seep ära võetud ja uus, pakendis asemel. Plasttops oli ära viidud. Rätikutest ma ei saanud aru, kas need olid lihtsalt ta...