Ühes Potteri osas pidi Harry ühe loitsu jaoks mõtlema oma võimsaimale positiivsele mälestusele. Lihtsalt niisama mõtlesin ka, et milline see vòiks mul olla. Mul on kehv mälu paljude möödunud sündmuste osas. No... pidin ikka mõtlema... ja ilmselt on mu elus olnud ka olulisemaid sündmusi. Aga mulle meenus see tunne, kui ma Kuutsemäel mäest alla sõitsin. Ilmselt on see tõesti üks järjekindlalt positiivsemaid asju mu teismeeas. Viimasel ajal olen muidugi miskipärast üleliia sentimentaalne ja muutlik ja see kõlab ka absoluutselt klišee, aga see tunne oli vabadus. Ja praegu, mägedes, mõtlen, et see tunne seal Kuutsemäel kõige järsemast nòlvaat alla sõites oli osaliselt..või siis täielikult ka sellest, et ma suutsin mäest alla sõita nii nagu tahtsin. Tõsiselt ka, olin selle mäe valitseja :) Ehk nii 6 aastat, sellest ajast kui juba isesisvalt sõita  oskasin, kuni selleni, kuni seal pileti eest sõitma pidin hakkama ja kõik üldse allamäge hakkas minema. Praegu meenus mulle see seetõttu, et ma absoluutselt ei suuda kontrollida enda ja mäe suhet. Ausalt öeldes on üsna kurb, kui ei suuda hakkama saada asjaga, mida üle kõige armastad ja mis paneb sind tundma... ma ei tea, tòstab sind kõrgustesse :) Mäed on võimsad ja sõita on ikka hea, kogu see asi on väga mõnus. Ja sõitmist meelde tuletada on hea. Aga ma peaksin seda oskama ja mäega koos tegutsema, mitte temaga .. ma ei tea... võitlema.