Ma pole asjadele varem sellise pilguga vaadanud, aga ükspäev taipasin, et mind ei tunne mitte keegi. See mõte hakkas mu teadvusse liikuma vist siis, kui jätsin tegemata midagi, mida tegelikult oleks olnud loogiline teha (et oleks olnud osa minususest), ja mitte keegi ei märganud. Ma ei tea, kas kedagi teist keegi tunneb või kas keegi tunneb, et keegi teda tunneb... Igatahes see mõte ei meeldinud mulle. Ehk jääb see siia nüüd oma elu elama ja ma saan selle mõtte uuesti kusagile sinnasamma panna, kus ta enne oli.