Mõnikord kui laupäeval trennis käin, mõtlen, et tahaks, et oleks nii, et käin trennis (see laupäevane on kuidagi eriline, kosutav, nagu teraapia), saunas ja siis on maa ja ilm aega, et end riidesse panna ja naatukene üles lüüa. No sedasi peaaegu nähtamatult, eks, minu puhul, aga tunne on ikkagi teine siis. Ja siis võiks minna nt teatrisse või pidulikumal puhul külla või kohvikusse või midagi. Selline luksuslik laupävaõhtu. Täna aga märkasin, et võingi seda järgmine kord teha. Iseasi, kuhu siis pärast minna. Ilmselt koju ikkagi :) Hmm,
Võib ka olla, et unistus sellest tundest ja kogu asjast ongi liiga täiuslik, liiga täpne. Võib-olla peakski selle unistuseks jätma.