Viimasel ajal olen kirjutanud peamiselt, mida ma mõtlen. Varem oli siin rohkem seiklusi. Vist küll peamiselt sellest, kuhu ma midagi kaotasin ja kuidas ma selle kätte sain.
Meil oli Alpides täna võimas seiklus. Ja üks enneolematu kogemus.
Meie suusakülast ja radadelt on ühendus Prantsusmaa suusakeskusega La Rosiere. Pilet on sama, mine ja avasta. Kuna siin pole trikiparki, aga La Rosiere'is on, otsustasime minna kohe, kui ilmaolud võimaldavad ühendused avada. Täna siis. Startisime kusagil 9.40 ja mina jõudsin lumeparki 12.30. Ütleme nii, et lumelaud ja kasinad oskused selle käsitsemisel oli ole ilmselt parim viis Itaaliast Prantusmaale matkamiseks. Päris palju laugeid laskumisi ja siis laugeid tõuse, kus paremad sõitjad jõudsid isegi üles, aga mitte mina, eks. Õnneks olid lõpus ka väga väga mõnusad laskumised ja ideaalsed tingimused, nii et sai mònuga sõita ka. Aga alla jõudes oli küll hirm, et olen nüüd oma kehalised võimalused viimase piirini viinud ja pean kohe vähemalt tund aega taastuma. Poeg möllas niisiis lumepargis, emme taastus kohvikus. Diivani ja kokakoolaga. Ja see tund aega tõesti mõjus.
Leppisime kokku, et hakkame 13.30 tagasi minema, sest Prantsusmaa-Itaalia ühendus pannakse 14.30 kinni. Vahepeal oli hakanud lund sadama ja tegelikult pold meil aimugi, mida see seal üleval tähendab.
Vaja oli sõita kolme suusalifitiga ja vahepeal olid ka pikad laskumised. Laskumist oli kaardi väitel kokku 11 kilomeetrit. Esimesel laskumisel saime aru, et see kõik pole päris normaalne. Mäed olid üleni valged, lumi oli valge, polnud ühtki varju. Vaid raja postid oli näha. Selgus, et ainus viis aru saad, kuhu sa liigud või kas sa üldse liigud, on kontekst. Olime veerand ajast, noh, mina olin veerand, aga ma polnud ainus kukkuja ikkagi, siruli, sest pold aru saada, milline on rada. Kas ta läheb laugelt või järsult...kukkumine oli peamiselt kas sellest, et pea hakkas totaalselt ringi käima või sellest, et arvasid, et seisad, aga tegelikult liikusid. Teisel laskumisel oli meil mõlemal juba süda korralikult paha. Vaatasime üksteist ja rajaposte. Püüdsin sõita ühe posti juurest teiseni, aga see ka alati ei aidanud. See on ilmselt kõige kummalisem tajukogemus, mida olen kogenud. Ei olnud võimalik aru saada isegi, kas liigud üles või alla. Või kas üldse liigud. Hullumeelne.
Kolmandale suusalifitile lähenedes teatas seal künkal seisev prantslane, et sorry, tõstuk on kinni, get a hotel in La Rosiere. Jõudsime sinna 14.28. Õnneks oli see lihtsalt üks huumorisoonega prantslane ja tõstuk oli lahti. "If you fall, come back down, as the lift is 2 kilometres," olid ta viimased sõnad. Panid kulmu kergitama, sest miks peaks keegi suusalifitist alla kukkuma... Noojah. See oli selline, kus pead omale julla jalge vahelt pepu alla panema ja sõidad siis oma lauaga. Õnneks oli mul esimesest sõidupäevast kogemus olemas. Esimese korraga seal, üleile, ei mäletanud, kumb jalg ees sõita, kuidas üldse sõita ja kukkusin kohe. Ülejäänud kordadel jõudsin õnnelikult üles.
Üks jalg oli mul siis laua küljest lahti, tüüp küsis, et you ok? Ma noogutasin ja ta andis mulle selle lapaka ja juba läksingi! Aaa! Ei!! Mul oli tagumine jalg lihtsalt laua peal, mitte klambrites. Sedasi on laud üsna raskesti juhitav, eriti kui ümbritsevast mitte muhvigi aru ei saa. Ja kui algaja oled. 2 kilomeetrit! Mul pold vähimatki soovi alla tagasi sõita, nii end andsin endast parima, püüdsin rajaga üks olla ja üsna krampi kiskuva esijalaga jõudsingi üles.
Siit algas siis see 11 km laskumist, kuid hea meel, et olime tagasi Itaalias ja saame oma hotelli :)
Laskumise keskel hakkas pimedamaks minema ja oli juba puid. Tekkis varje ja rohkem pidepunkte ja iiveldus hakkas vaikselt üle minema. Sai isegi sõita.
Mingil hetkel jõudsime tuttavale rajale ja see oli mõnusalt lumine, lauaga sõitmiseks ideaalne. Olime kaks tundi kodu poole matkanud, aga pidin ühe sõidu veel tegema, sest sõidutingimused olid lauatamiseks väga mõnnad. Võib-olla polnud asi ainult minus, kui sõit üldse ei õnnestunud. Natuke oli asi mäes ka. Nüüd olime mõlemad paremad ja see viimane sõit oli super. Arenguruumi on muidugi kõvasti. Teisalt, meenutasin täna, vist tagasi hotelli jõudnud, duši all... et miks ma ülepea lauaga sõitma hakkasin. Sest suuskadega hakkas igav. No siin muidugi poleks igav, aga Otepääl ja Himosel...Mingi 20 aastat tagasi otsustasin lauaga katsetada ja vist jätkan sedasi.
Meil oli Alpides täna võimas seiklus. Ja üks enneolematu kogemus.
Meie suusakülast ja radadelt on ühendus Prantsusmaa suusakeskusega La Rosiere. Pilet on sama, mine ja avasta. Kuna siin pole trikiparki, aga La Rosiere'is on, otsustasime minna kohe, kui ilmaolud võimaldavad ühendused avada. Täna siis. Startisime kusagil 9.40 ja mina jõudsin lumeparki 12.30. Ütleme nii, et lumelaud ja kasinad oskused selle käsitsemisel oli ole ilmselt parim viis Itaaliast Prantusmaale matkamiseks. Päris palju laugeid laskumisi ja siis laugeid tõuse, kus paremad sõitjad jõudsid isegi üles, aga mitte mina, eks. Õnneks olid lõpus ka väga väga mõnusad laskumised ja ideaalsed tingimused, nii et sai mònuga sõita ka. Aga alla jõudes oli küll hirm, et olen nüüd oma kehalised võimalused viimase piirini viinud ja pean kohe vähemalt tund aega taastuma. Poeg möllas niisiis lumepargis, emme taastus kohvikus. Diivani ja kokakoolaga. Ja see tund aega tõesti mõjus.
Leppisime kokku, et hakkame 13.30 tagasi minema, sest Prantsusmaa-Itaalia ühendus pannakse 14.30 kinni. Vahepeal oli hakanud lund sadama ja tegelikult pold meil aimugi, mida see seal üleval tähendab.
Vaja oli sõita kolme suusalifitiga ja vahepeal olid ka pikad laskumised. Laskumist oli kaardi väitel kokku 11 kilomeetrit. Esimesel laskumisel saime aru, et see kõik pole päris normaalne. Mäed olid üleni valged, lumi oli valge, polnud ühtki varju. Vaid raja postid oli näha. Selgus, et ainus viis aru saad, kuhu sa liigud või kas sa üldse liigud, on kontekst. Olime veerand ajast, noh, mina olin veerand, aga ma polnud ainus kukkuja ikkagi, siruli, sest pold aru saada, milline on rada. Kas ta läheb laugelt või järsult...kukkumine oli peamiselt kas sellest, et pea hakkas totaalselt ringi käima või sellest, et arvasid, et seisad, aga tegelikult liikusid. Teisel laskumisel oli meil mõlemal juba süda korralikult paha. Vaatasime üksteist ja rajaposte. Püüdsin sõita ühe posti juurest teiseni, aga see ka alati ei aidanud. See on ilmselt kõige kummalisem tajukogemus, mida olen kogenud. Ei olnud võimalik aru saada isegi, kas liigud üles või alla. Või kas üldse liigud. Hullumeelne.
Kolmandale suusalifitile lähenedes teatas seal künkal seisev prantslane, et sorry, tõstuk on kinni, get a hotel in La Rosiere. Jõudsime sinna 14.28. Õnneks oli see lihtsalt üks huumorisoonega prantslane ja tõstuk oli lahti. "If you fall, come back down, as the lift is 2 kilometres," olid ta viimased sõnad. Panid kulmu kergitama, sest miks peaks keegi suusalifitist alla kukkuma... Noojah. See oli selline, kus pead omale julla jalge vahelt pepu alla panema ja sõidad siis oma lauaga. Õnneks oli mul esimesest sõidupäevast kogemus olemas. Esimese korraga seal, üleile, ei mäletanud, kumb jalg ees sõita, kuidas üldse sõita ja kukkusin kohe. Ülejäänud kordadel jõudsin õnnelikult üles.
Üks jalg oli mul siis laua küljest lahti, tüüp küsis, et you ok? Ma noogutasin ja ta andis mulle selle lapaka ja juba läksingi! Aaa! Ei!! Mul oli tagumine jalg lihtsalt laua peal, mitte klambrites. Sedasi on laud üsna raskesti juhitav, eriti kui ümbritsevast mitte muhvigi aru ei saa. Ja kui algaja oled. 2 kilomeetrit! Mul pold vähimatki soovi alla tagasi sõita, nii end andsin endast parima, püüdsin rajaga üks olla ja üsna krampi kiskuva esijalaga jõudsingi üles.
Siit algas siis see 11 km laskumist, kuid hea meel, et olime tagasi Itaalias ja saame oma hotelli :)
Laskumise keskel hakkas pimedamaks minema ja oli juba puid. Tekkis varje ja rohkem pidepunkte ja iiveldus hakkas vaikselt üle minema. Sai isegi sõita.
Mingil hetkel jõudsime tuttavale rajale ja see oli mõnusalt lumine, lauaga sõitmiseks ideaalne. Olime kaks tundi kodu poole matkanud, aga pidin ühe sõidu veel tegema, sest sõidutingimused olid lauatamiseks väga mõnnad. Võib-olla polnud asi ainult minus, kui sõit üldse ei õnnestunud. Natuke oli asi mäes ka. Nüüd olime mõlemad paremad ja see viimane sõit oli super. Arenguruumi on muidugi kõvasti. Teisalt, meenutasin täna, vist tagasi hotelli jõudnud, duši all... et miks ma ülepea lauaga sõitma hakkasin. Sest suuskadega hakkas igav. No siin muidugi poleks igav, aga Otepääl ja Himosel...Mingi 20 aastat tagasi otsustasin lauaga katsetada ja vist jätkan sedasi.
Comments