Hommikuse postituse illustreerimiseks, jätkuks, kohtasin poole tunni jooksul läbi linna kõndides kolme rohkem kui teretuttavat.
See on juba lihtsalt naljakas, kuidas ma olen täielikus suhtlusvalmiduses ja suhtlusakti ei toimu. Muidugi, mul oli kapuuts peas, suur salll kaelas ja prillid ees, aga sama oli ka vastu jalutanud tuttaval, kes minust tuimalt möödus.
Teist inimest märkasin juba pisut eemalt. Kui ta oli minust nii kahe meetri kaugusel sain aru, et ta mind ei näe või ei tunne või tont teab veel mis. Kuna tegemist oli lähema tuttavaga, karjatasin "tsau!" ja selgus, et ta polnud mind tõepoolest ära tundnud.
Kolmas inimene muidugi ei saanudki mind märgata, sest mina seisin ja ta kòndis telefoniga rääkides minu eest mööda. Seekord olin mina unustanud tema nime. Otsisin seda paaniliselt, et talle ikkagi lehvitada, sest tegu oli veel ühe hea tuttavaga. Arusaamatu, et mulle tema nimi ei meenunud, tuli hoopis üks teine nimi, mis jäigi kummitama. See on ka muidugi iseenesest huvitav. Ükskord kõnetasin üht tudengit vale nime pidi (esimeses tunnis, nimed polnud veel hästi meeles) ja selgus, et see oli ta õe nimi.