Ütlesin täna, et kuulan sellist muusikat, millist tunnet tahan (enamasti jääb riiulist väga väike valik plaate, mille vahel valida). Loomulikult mõtlesin seejärel selle üle ja veel mitme asja üle pikemalt järele ja siis veel mõne teise asja üle. Ja kuna oli aega kõigi nende erinevate asjade üle mõelda, diagnoosisin end lõpuks ikkagi väga tundlikuks inimeseks. Arusaadavalt olen sellele põgusalt varemgi mõelnud. Siuke nõrganärviline või, ütles poeg hiljuti, kui arutasime, kui vähe ma Sherlocki viimasest osast esimese korraga julgesin vaadata ja kuida talle selle vaatamine mitte kuidagi ei mõjunud. Noh, nad nimetavad seda ülitundlikkuseks, aga ma ei tahaks end nii konkreetse asjana identifitseerida. Olen rahul, et olen ajapikku õppinud peale passima, mida ma endale ligi lasen. Või millal. Näiteks olen viimane tund aega Sigur Rosi laivi vaadanud-kuulanud, aga olen tööl (jah, väike paus, lösutan niisama siin offissis, täna pisut ebastandardsed tööajad) ja siin on inimesi ja asisust. Ja laiv on ka kuidagi chillim kui salvestatud plaat. Nii et tekkis lihtsalt selline mònus mull ümber, aga olen endiselt täitsa ok, igatahes mitte hullem kui enne. Vaatab, kuidas töö õnnestub :)