Olen siin kunagi midagi enda märkamatusest kirjutanud... Ei mäleta, kui palju, mida täpselt jne. Otsida ka ei viitsi. Viimastel päevadel on see jälle teravalt silmatorkav olnud. Nii et täna, kui olin bussipeatuses kopsud õhku täis tõmmanud ja naeratus juba peaaegu valmis, et teretada endist kolleegi, kes minust läbi ja siis mööda vaatas ja rahulikult edasi jalutas, tundsin end täiesti nähtamatu, märkamatu, silmapaistmatuna. Mitte muidugi sellest ühest juhtumist, vaid sarnaste olukordade kuhjumisest. Sest ka olen juba harjunud, et näiteks mu oma maja inimesed mind trepikojast kaugemal ei tunne, kuigi mina neid miskipärast tunnen. Või et mina tunnen tudengeid oluliselt paremini kui nemad mind. Aga kui siis juhtuvad sarnased asjad mitmel päeval järjest, kui mina olen korduvalt valmis põgusaks suhtluseks ja minust vaadatakse mööda, üle või läbi, siis on siin ainest küsimusteks, võib-olla isegi kriisiks. Võin näiteks mõelda, et ma vist olengi muutunud täielikult igavaks ja märkamatuks. Varem... mu arust ma ei olnud nii tähelepandamatu. Või siis ma kujutasin seda ette. Noh, mu eesmärk vist pole, et igaüks mind vahiks, aga... paistab, et mind ei näe ka need, kes võiksid. Ilmselt ma kujutan ette, et olen erilisem kui välja paistab.