Tähendab... ma ikkagi oskan lauaga sõita :)

Täna oli täiuslik päev. Oli päike, täiuslik lumi, tuul... mis tegelikult meie mäeküljel ei seganud. Ja ma suutsin laugetel ja keskmistel nõlvadel liigutada lauda nii nagu tahtsin. Üleeile tuvastasin omal ûhe väikse probleemi - üle varvaste pöörates kippus raskus tagumisele jalale minema. Ja kes neid lauaasju ei tea, siis sedasi on lauda väga keeruline juhtida, nii suuna kui kiiruse mõttes. Aga mõnikord on keeruline end ettepoole, eesmise jala poole kallutada, kui kiirus suureks tahab minna või järsk koht ees on. Algul, või psühholoogiliselt, tundub nii ebaloogiline. Lauged nõlvad olid ideaalsed selle märkamiseks ja korrigeerimiseks, nii et lõpuks suutsin oma raskuse jaotamist ka järsematel nõlvadel kontrollida. Et... olin üsna õnnelik :) Ja sedasi õhtuni välja, olime enam vähem viimased, kes mäelt ära tulid. Ja mu jalad ei valuta nii hullusti. Ja randmed ei valuta, sest täna põhimõtteliselt ei kukkunudki. Sõrmed on pisut puruks, sest saabastel on ühed pingutamispaelad väga peenikesed ja ei viitsi alati kindaid panna. Ja siis üks sinikaposu on ühel põlvel esimesest päevast. Ja kaelavalu eelmiste päevade kukkumistesr. Ja noh, veel nipetnäpet vigastusi, muljumisi, sinikaid :) Ütleksin, et kaelavalu on kõige tüütum.

Jaaaa... ma ei taha siit nüüd küll praegu kusagile minna. Aga varsti oleme sellegipoolest tagasi kodus. Ja küllap on tore seegi.
Ja ma hakkan kohe raha koguma, et enam ei jääks kümme aastat vahele. Jah, kümme ikkagi, mitte kaheksa, nagu algul arvasin. Ma ei saa aru, kuidas ma sellel ikkagi juhtuda lasin.


Edit: pool tundi pärast postituse lõpetamist oli  endiselt voodis siruli. See fantastiline päev väsitas mu vana kere jaoks ikka täiega ära. Isegi sööma ei jaksanud minna.