On tekkinud tunne, et suudaksin põhimõtteliselt kõigist inimestest distantseeruda (lapsed välja arvatud). Võin natuke aega asjade üle mõeldes tunda vabalt tülgastust kõigi inimeste vastu üldiselt ja elaksin hea meelega sedasi, et ei peaks soovi korral mitte kellegagi suhtlema. Olen muidu ikka nö inimeste inimene olnud, aga kuna ootan neilt sageli liiga palju ja samas tunnen, et minult oodatakse mingeid valesid asju, siis tunnen, et praegune social distancing (kas ehk naaatuke ülekasutatud juba? ja see, jms, on ka üks põhjus, miks inimesed nii ebameeldivaks on muutunud) võiks mulle igati hästi mõjuda. Ei peaks inimestes pettuma ja ei tunneks end süüdi nõuetele mittevastamises. Noo... võib-olla mõtlen mõni päev teistmoodi. Aga mõni asi on vist ikkagi selgeks ka saanud.
Posts
Kui ma olin laps, siis oli mul nt sünnipäevaks toidukraami otsides selline marsruut, et saaks kõik lähikaudsed poed läbi käia ja lõpuks oleks ehk enam vähem kõik asjad olemas. Nüüd me oleme nagu mingil teisel tasemel nende poodide osas, aga ka toiduvalmistamise osas ja kokkuvõttes on seis üsna sarnane. Okei, väheke liialdan, aga ikkagi, kui tahad midagi vähe erilisemat süüa teha, siis lõpuks on kõik ikka väga tavaline, sest neid erilisemaid koostisaineid pole võimalik leida. Kusagil ilmselt on, aga kui tuleb idee, mida tahaks samal päeval teostada, siis see ei pruugi õnnestuda. Nagu paar päeva tagasi mõtlesin, võtsin ette ühe kokaraamatu ja ühe toiduajakirja ja kavatsen seal uusi asju katsetada. Tellisin Umamist ka mõned maitseained ja paar muud toorainet, et takistusi vähendada. Täna aga tahtsin teha sealt kokaraamatust ühte pastat, kuhu pidi minema ka salvei. Salvei osutus ületamatuks takistuseks. Pastat tegin, aga lihtsalt üsna teistsuguse. Ja see on nii tüüpiline. Ja tüütu.
Otsisin üht kampsunit ja kuigi ma pole otsinud, mida head siit jamast saada võiks, siis leidsin, et olen rahul, et ei pea end riidesse panema. Olen käinud nädal aega enam vähem samade riietega ja eriti pole isegi mõelnud, mida ma endale selga panen. Vaatan, et oleks sobilik arv sobilikke kihte ja korras. Võib ju öelda, et võib ju muidu ka käia riides täitsa suvalt. Aga no see on muidugi rumal jutt. Võib-olla kui su garderoobi kuulub 10 triiksärki/T-särki ja 5 paari pükse, siis on tõesti ükskõik, mis sa selga paned. Aga ma ei tea, kui on vaja seelikut, pluusi ja miskit kampsunit, siis see on juba paras peavalu, isegi kui valik on väga väike. Üks soe kleit on ideaalne. Hopsti selga ja rahu majas. Aga siis peab olema selline ilm, et toas külm poleks. Õue olen ühe kampsuni veel lisaks pannud, kui jube kúlm on. Aga nt rattaga oli soe kleit ja jope sel talvel ideaalne. Aga no palju sa ikka sama kleidiga käid. Kui see on üsna tähelepandamatu, siis ikka üsna palju, aga mitte ka kogu aeg, eks....
Tasapisi suudan tegeleda ka laste ootamatult suure söögivajadusega. Ikka tore, et muidu tegeleb sellega kool ja lasteaed. Kuigi... nagu näha, kui ei tegele, harjun ka tasapisi kolm kord päevas toitlustamisega ära. Ma nüüd ei tea ainult, kuidas see mu enda kehavormidele mõjub, sest ega ma ju ka maitsvast toidust ära ei ütle. Eile nt tegin lõunaks väga mõnusad spagetid tomatikastmes. Ja siis õhtuks tortilla värske kraami ja hummusega, lastel oli veel miski eilne kana seal. Lõunast oli veel kõht täis, aga siuke maitsev õhtusöök ju. Hea meelega võtaksin ette mõne koduse kokaraamatu, ükskõik millise (kuigi mõtlen muidugi Ottolenghit :)) Ja hakkaks sealt järjest asju tegema. Aga see pisike, kellest pidi tänu näputoidule ja tegelikult ka väga laiale söödava kraami silmaringile päris pisikesena tulema supersööja, kes armastab kõiki uusi toite ja elab kaasa minu kokanduslikele katsetustele... See on praegu, koolieelikuna, üks päris pirtsakas sööja. Ja kuigi ma ei tee kõike päris tema järgi, si...
Vahepeal ikka jalutame kodulähedasse surnuaeda. Seal on kõrged puud ja natuke teistmoodi kui mujal. Eile ja täna käisin hommikul üksi. Avastasin sealt kanakulli. Ja ta pesa. Ja üldse oli seal igast ägedaid linde. Täna oli ka huvitav inimseltskond. Kõigepealt jalutas sinna minu ees üks naine kahe koeraga. Siis möödus surnuaias minust üks jooksja. Pärast selgus, et ta tegigi seal jooksuringe, vähemalt kolm korda jooksis veel must mööda, kuni mina oma linnuvaatlusi tegin. Üks vanem mees askeldas seal ühe haua kallal. Ja lõpuks sattusin kokku kahe tüübiga, kes olid kas kõvas pohmellis või veel vintis ja einestasid seal ühe pingi peal ja jagasid öised muljeid. Parema meelega oleks neid muidugi vältinud, aga ühtki teed haudade vahele ei keeranud vahepeal, nii et pidin neist üsna lähedalt mööduma. Kõik kulges õnneks rahumeelselt, piirdusime teretamisega. Surnuaedadega on mul lapsest saadik peamiselt meeles seal orienteeriumise müsteerium. Kesklinna surnuaed on minu meelest üldse väg...
Mulle annab energiat liikumine. See tundub isegi füüsikaliselt loogiline, kuigi pole päris kindel ka, sest füüsikast ei tea ma kuigi palju. Ma ei pea silmas seda, et peaksin kogu aeg ringi jooksma, mõtlen nii füüsilist kui vaimset liikumist üldisemalt. Asjade, tegevuste, kohtade, ideede muutumist. Liikumises olemist. Et see jutt...kui palju kõigil nüüd aega on... noh, see on lühidalt öeldes naeruväärne. Ja ausalt, ajab ka nende muude praeguste juttu kõrval oksele. Misasi on aeg üleüldse? Aeg iseenesest ei ole mitte midagi.
Kardemon ja must pipar. Iga kord, kui unustan kontrollida, kumma olen võtnud, saan poole kasutamise pealt šoki, et kas võtsin ikka õige. Ja on küll juhtunud, et võtsin vale. Viimati mäletan, et panin pipra asemel kardemoni. Midagi hullu ei juhtunud, panin siis pipart ka. Aga näiteks tee sisse ei tahaks kardemoni asemel pipart panna. Pean mingi süsteemi mõtlema nende eristamiseks, ilmselt potsikuid vahetama või märgistama.
Jalutasin täna täitsa korralikult ja kõndides püüdsin ette kujutada inimesi. Ma ei mäleta, miks ma seda tegin. Ja algul ei püüdnudki otseselt. Igatahes märkasin mingil hetkel, et kõik, kelle näo suutsin omale ajusse tekitada, kõik naeratasid. Siis hakkasingi lihtsalt erinevaid tuttavaid endale ette kujutama, et millise ilmega nad tulevad. Enamik naeratasid või naersid, paar tükki muigas ja kaks-kolm ei suutnud nagu konkreetset ilmet hoida. Huvitav. Üsna huvitav oli ka see, et märkasin, et kõnnin ise ka naeratades ringi. Miks mitte.
See on ikka fantastiline, kui mõni toit õnnestub täiuslikult. Eile juhtus sedasi lasanjega. Eelmine kord, kui esimest korda tegin lasanjet värskest pastast, jäi alumine kiht liiga paks ja kogu lasanje ei küpsend üldse korralikult läbi. Jäi seega kripeldama, et KUI hea see ikkagi oleks, kui kõik oleks õnnestunud. No tookord läks mul veel pastamasin katki ja pidin ootamatult käsitsi rullima, seekord olingi valmistunud käsitsi rullimiseks. Ja kõik õnnestus nii hästi ja söömine oli puhas õndsus. Ma teen küll palju süüa ja mulle meeldib ka, aga ma ei ütleks, et olen teab mis osav kokk. Päris tihti ei tule asjad ikkagi nii välja nagu tahaks. Miskipärast tean aga päris hästi, millised toidud peaksid olema. Kui nüüd järele mõelda, siis ei teagi, kuidas ma seda tean :)
Huvitav, et mõni teema kerkib pikemalt esile. Koerad ja nende jalutajad. Täna õues tundus, et kõigil on järsku koerad. Kõigil, keda õues nägin, oli koer kaasas. Või siis ehk mitte kõigil. Mitut jooksjat nägin ka, kahekaupa. Ja siis üks vanamees jalutas ümbes pargi mitu ringi. Aga koeri oli tõesti palju. Tore oli. Võiks alati nii palju koertega inimesi olla. Arvan, et üldiselt mõjuvad koerad inimestele hästi. Muidugi võib olla ka, et kõigepealt oled tore ja siis võtad koera.
Mu maja eest jalutab regulaarselt läbi üks proua oma koeraga. Ta on teistest koeraga jalutajatest täitsa teistmoodi. Nagu koer ja tema oleks lihtsalt juhuslikult koos. Mäletan hästi, kui neid esimest korda nägin, nii paar aastat tagasi. Oli ilmselge, et naine on koeraga enam vähem esimest korda väljas. Ta ei osanud koeraga nagu midagi peale hakata. Koeraga rääkimine või kuidagigi suhtlemine pole talle aga justkui siiamaani pähe torganud. Nende vahel ei paista mitte mingit sidet ega kontakti. Siiamaani. Tegelikult, kui järele mõelda, siis ei paista proual ka iseendaga erilist kontakti olevat. Ta on kuidagi ... random . Vahel mõtlen, et kuidas ta selle koera endale sai. Näiteks lapselaps läks kutsikaga koju, vanemad said šoki ja ilmusid omakorda oma ema juurde.. et sa nii üksi siin ja näed, selline vahva pisike kuts aitaks su päevi sisustada ja natuke liikuma utsitada. Või andis just äsja kutsika võtnud naabrinaine otsad ja tuli täitsa lambist idee koer siis enda juurde võtta. Tahaksin k...
Hämmastav, kui ebameeldiv tunne on, kui keha ja vaim on trenniks valmis ja siis ei saagi trenni. Näiteks kui oled trenniriided maha unustanud. Aga see-eest on kaasas joogamatt, mis ei mahu muidugi kotti ja mida peab siis nüüd endaga igale poole kaasa tarima, nagu niisama, eks. Mitu trenni juba olen oma matist puudust tundnud, eile õnnestus üks osta, täna õnnestus kaasa võtta, aga eks ole, eks.
Emakeelepäeva puhul on meil tööl terve emakeelenädal. Paluti kirjutada selleks puhuks ka luuletusi või uusi vanasõnu jne. Eile siis mõtlesin, et korra mõtlen sellele asjale. Noh... ma kirjutasin neli luuletust. Alustasin sellisest graafilisest luuletusest, tundus lihtsam, et töökoha esitähed reastasin ülevalt alla ja iga tähe kohta siis üks sõna. Esimesed nii viis varianti olid igavad, aga siis hakkas minema ja lõpuks tuli kaks päris toredat. Aga miks ma sellest praegu kirjutan, on see, et täna hommikul tööle jalutades neile pealkirju mõeldes avastasin vähemalt ühest vähe diibima leveli (emakeelenädal! diibim?! level?!). Natuke ägedama lisadimensiooni. Ja see meenutas mulle üht iidset probleemi, et mulle pole kunagi tundunud mõistlik arutada kuidagi "objektiivselt" kellegi mis iganes teose üle, kuigi mu varasemate õpingute jooksul on seda küllaga ette tulnud. Ma olen kindel, et pole ainus, kes ise ka oma loodust hiljem midagi uut avastab. Ja "mida kirjanik/luuletaja/muus...
Hommikul bussis üks mees rääkis telefoniga taani keeles. Ja kui ma ta poole vaatasin, siis taipasin järsku. Ma olen tunnen või olen tundnud mitut taanlast. Kooliajal oli meil Taanis sõprusklass. Mina olin majutatud Pernille juures, kellega saime ka hästi läbi. Palju ma temast ei mäleta, kuid ta nägu on meeles, miski mälupilt ka ümmargusest söögilauast ja et kord, kui Pernille isa meid hommikul kusagile autoga viis, tuli raadiost üks lugu, kus lauldakse seventy four, seventy five.. vist :) Aga siis mingi hetk, kui nad klassiga siin käisid kõndisin käest kinni Tobiasega :) Noh, see selleks, tegelikult. Hilisemas elus olen juhtunud tutvuma tööalaselt mitme taanlasega ja kuigi mu eelviimast Kopenhaageni kúlastust varjutasid nii üks sürreaalne juhtum sealses korteris kui ka üsna tõbine olek, siis olen ikkagi armastanud väga ka Kopenhaagenit. A mis ma bussis taipasin... neil mu Taani tuttavatel on lihtsalt nii lahke pilk, et süda sulab ja meel läheb rõõmsaks. Selline tunne, et keegi tahab su...
Mul on aprillis üks vähe pidulikum üritus tulekul. No selline, et võiks kauni kleidi selga ja kingad jalga panna. Et ma ahastuses üritusele minekust lõpuks ei loobuks, et pole lihtsalt MITTE MIDAGI selga panna, võtsin plaani juba varakult regulaarselt sekondhände kúlastada. Ehk leian mõne toreda kleidi. Eile jäi kaks sellist poodi tee peale. Poes tundus, et kleidi otsingud oleks ehk mõnes mõttes lihtsamad, kui mul mingigi idee oleks, milline kleit olla võiks. Ja selgus, et ma ei suuda end visualiseerida mitte üheski nö ilusas kleidis. Tegelikult selgus hiljem, et ma ei suuda end üldse kleidis visualiseerida ja napilt suudan endast mingi kujutluspildi ette manada oma tavapärastes tööriietes. Ja tagatipuks ei tea ma üldse, milline üks lahe kleit reaalselt välja võiks näha, rääkimata siis sellest, et kuidas see mul seljas istuks. Ühesõnaga - tahan küll peole, aga mul pole aimugi, kuidas end riidesse panna, nii et end hästi tunneksin. Ma ei suuda viimasest aastakümnest meenutada küll ühtki...
Üks tüütumaid ja keerulisemaid asju minu jaoks on perearstiga ühendust võtmine. Viimati õnnestuski seal käia vaid tänu sellele, et marsruut viis ükspäev sobilikul ajal polikliinikust mööda ja sain läbi astuda ja aja kinni panna. On vaja helistada vastavalt kas paaris või paaritule kuupäevalk hommikupoole või õhtupoole. Kui õnnestubki õigel ajal meeles hoida, siis enamasti keegi ei vasta või on telefon kinni. Siis hakkad ise juba muid asju tegema ja läheb meelest uuesti proovida. Kui saad registratuuri kätte ja kästakse arstile kabinetti helistada, siis on eriti puine, sest arstil on seal kogu aeg patsiendid ja tal kogu aeg nii kohutavalt kiire, et kohe üldse ei taha sinna helistada. No lõpuks helistad ja arst ei saa muidugi vastu võtta, seat tal ongi seal parajasti mitu patsienti, kellega tegelda ja piinlik on nagu minuteid kutsuda lasta ka. Sest see on väga tüütu, kui telefon mingi minut otsa piriseb, samas kui nt arst mòne lapse nina- ja kõrvaauke uurib või seletab, kuidas mingit roh...
Ma ei suuda mõista, et keegi riputab endale autosse lõhnakuuse. See on nagu... klišee stereotüüp või nagu musternäide asjast, mida mitte keegi ei teeks. Ja ometi nägin just tee ääres kahes autos rippumas lõhnakuuske. Nagu parklas, tudengite autodes. Ühega sõidab kindlasti üks varastes kahekümnendates noormees, teise kohta ei tea. Oleks et need kuused siis vähemalt lõhnaks hästi.. aga ei lõhna ju? Veel vähem suudan ma ette kujutada, et keegi sellise lõhnakuuse endale poest ostaks. Et see noormees läheb poodi ja ostab selle kuuse ja riputab siis oma autosse. Et mmm... nüüd mu auto lõhnab hästi. Ja siis on see auto ja bensu lõhn segunenud selle kuuse lõhnaga..... brrrr. See on lihtsalt nii jabur mu jaoks.