Mul on aprillis üks vähe pidulikum üritus tulekul. No selline, et võiks kauni kleidi selga ja kingad jalga panna. Et ma ahastuses üritusele minekust lõpuks ei loobuks, et pole lihtsalt MITTE MIDAGI selga panna, võtsin plaani juba varakult regulaarselt sekondhände kúlastada. Ehk leian mõne toreda kleidi. Eile jäi kaks sellist poodi tee peale. Poes tundus, et kleidi otsingud oleks ehk mõnes mõttes lihtsamad, kui mul mingigi idee oleks, milline kleit olla võiks. Ja selgus, et ma ei suuda end visualiseerida mitte üheski nö ilusas kleidis. Tegelikult selgus hiljem, et ma ei suuda end üldse kleidis visualiseerida ja napilt suudan endast mingi kujutluspildi ette manada oma tavapärastes tööriietes. Ja tagatipuks ei tea ma üldse, milline üks lahe kleit reaalselt välja võiks näha, rääkimata siis sellest, et kuidas see mul seljas istuks. Ühesõnaga - tahan küll peole, aga mul pole aimugi, kuidas end riidesse panna, nii et end hästi tunneksin. Ma ei suuda viimasest aastakümnest meenutada küll ühtki pidulikumat sündmust kui jòulupidu ma pool. Vòi ehk ka ema juubel tema pool.