Emakeelepäeva puhul on meil tööl terve emakeelenädal. Paluti kirjutada selleks puhuks ka luuletusi või uusi vanasõnu jne. Eile siis mõtlesin, et korra mõtlen sellele asjale. Noh... ma kirjutasin neli luuletust. Alustasin sellisest graafilisest luuletusest, tundus lihtsam, et töökoha esitähed reastasin ülevalt alla ja iga tähe kohta siis üks sõna. Esimesed nii viis varianti olid igavad, aga siis hakkas minema ja lõpuks tuli kaks päris toredat. Aga miks ma sellest praegu kirjutan, on see, et täna hommikul tööle jalutades neile pealkirju mõeldes avastasin vähemalt ühest vähe diibima leveli (emakeelenädal! diibim?! level?!). Natuke ägedama lisadimensiooni. Ja see meenutas mulle üht iidset probleemi, et mulle pole kunagi tundunud mõistlik arutada kuidagi "objektiivselt" kellegi mis iganes teose üle, kuigi mu varasemate õpingute jooksul on seda küllaga ette tulnud. Ma olen kindel, et pole ainus, kes ise ka oma loodust hiljem midagi uut avastab. Ja "mida kirjanik/luuletaja/muusik/kunstnik sellega mõtles" sobib ehk niisama mõtteharjutuseks, aga kindlasti mitte eksamiküsimuseks. A mu arust selliseid on küll. Ilmselt õigete ja valede vastustega.