Mu maja eest jalutab regulaarselt läbi üks proua oma koeraga. Ta on teistest koeraga jalutajatest täitsa teistmoodi. Nagu koer ja tema oleks lihtsalt juhuslikult koos. Mäletan hästi, kui neid esimest korda nägin, nii paar aastat tagasi. Oli ilmselge, et naine on koeraga enam vähem esimest korda väljas. Ta ei osanud koeraga nagu midagi peale hakata. Koeraga rääkimine või kuidagigi suhtlemine pole talle aga justkui siiamaani pähe torganud. Nende vahel ei paista mitte mingit sidet ega kontakti. Siiamaani. Tegelikult, kui järele mõelda, siis ei paista proual ka iseendaga erilist kontakti olevat. Ta on kuidagi ... random. Vahel mõtlen, et kuidas ta selle koera endale sai. Näiteks lapselaps läks kutsikaga koju, vanemad said šoki ja ilmusid omakorda oma ema juurde.. et sa nii üksi siin ja näed, selline vahva pisike kuts aitaks su päevi sisustada ja natuke liikuma utsitada. Või andis just äsja kutsika võtnud naabrinaine otsad ja tuli täitsa lambist idee koer siis enda juurde võtta. Tahaksin ka kujutleda, kuidas tal endal oli juba mitu aastat mõte, et koeraga koos oleks tore... ja siis lòpuks vòttis kätte, suhtles mõne kasvatajaga ja saigi siis sellise vahva pontu. Aga seda on väga raske kujutleda.
Kujutlemisest rääkides. Olen arenenud, suudan ette kujutada kleiti.. aga iseend sellesse ikkagi ei suuda sobitada. Samas, ostsin ükspäv humanast täitsa kenasti passiva piduliku kleidi, nii põlvini. Peaks vist pidulikule sündmusele sobima (mis on vist küll edasi lükatud), aga pikk kleit oleks ikkagi toredam.