Üks tüütumaid ja keerulisemaid asju minu jaoks on perearstiga ühendust võtmine. Viimati õnnestuski seal käia vaid tänu sellele, et marsruut viis ükspäev sobilikul ajal polikliinikust mööda ja sain läbi astuda ja aja kinni panna. On vaja helistada vastavalt kas paaris või paaritule kuupäevalk hommikupoole või õhtupoole. Kui õnnestubki õigel ajal meeles hoida, siis enamasti keegi ei vasta või on telefon kinni. Siis hakkad ise juba muid asju tegema ja läheb meelest uuesti proovida. Kui saad registratuuri kätte ja kästakse arstile kabinetti helistada, siis on eriti puine, sest arstil on seal kogu aeg patsiendid ja tal kogu aeg nii kohutavalt kiire, et kohe üldse ei taha sinna helistada. No lõpuks helistad ja arst ei saa muidugi vastu võtta, seat tal ongi seal parajasti mitu patsienti, kellega tegelda ja piinlik on nagu minuteid kutsuda lasta ka. Sest see on väga tüütu, kui telefon mingi minut otsa piriseb, samas kui nt arst mòne lapse nina- ja kõrvaauke uurib või seletab, kuidas mingit rohtu ikka täpselt võtta vms. Nojah, siis hakkad tööd tegema või süüa tegema ja kui asi uuesti meenub, on kellaaeg juba jälle sealmaal, et polikliiniku tööpäev läbi ja taas üks päev arstiga kontakteerumise osas läbi kukkunud. Seepärast me oma nägu seal nii harva näitame. EMOs olen ka rohkem käinud kui perearsti juures. Ja seal muidugi asjalikum ka.