Tasapisi suudan tegeleda ka laste ootamatult suure söögivajadusega. Ikka tore, et muidu tegeleb sellega kool ja lasteaed. Kuigi... nagu näha, kui ei tegele, harjun ka tasapisi kolm kord päevas toitlustamisega ära. Ma nüüd ei tea ainult, kuidas see mu enda kehavormidele mõjub, sest ega ma ju ka maitsvast toidust ära ei ütle. Eile nt tegin lõunaks väga mõnusad spagetid tomatikastmes. Ja siis õhtuks tortilla värske kraami ja hummusega, lastel oli veel miski eilne kana seal. Lõunast oli veel kõht täis, aga siuke maitsev õhtusöök ju.
Hea meelega võtaksin ette mõne koduse kokaraamatu, ükskõik millise (kuigi mõtlen muidugi Ottolenghit :)) Ja hakkaks sealt järjest asju tegema. Aga see pisike, kellest pidi tänu näputoidule ja tegelikult ka väga laiale söödava kraami silmaringile päris pisikesena tulema supersööja, kes armastab kõiki uusi toite ja elab kaasa minu kokanduslikele katsetustele... See on praegu, koolieelikuna, üks päris pirtsakas sööja. Ja kuigi ma ei tee kõike päris tema järgi, siis ei hakka tavaliselt tegema ka toite, mida ta päris kindlasti ei söö.

Aga see kokaraamatu mõte hakkas mulle meeldima. Nagu kokaraamatu challenge, eks :) Nagu "Julie ja Julia". Valikut on mul riiulis rohkem muidugi kui ainult Yotam Ottolenghi. Paljudes, sh äsjamainitu, on muidugi palju koostisaineid, mida pole kerge leida, nt kui võtaks ette Kreeka köögi... Siis on mul on seal veel paar Jamie't, üks Nigella, mõned rahvusköökide raamatud, Gordon Ramsay, nam-nami...ports juhuslikumaid raamatuid Eestist ja mujalt. Äkki hoopis mòni toiduajakiri?
Ma vaatan seda asja täna :) Kõige parema meelega võtaks Ottolenghi :)
Aga kui tellikski kõik nõutud vürtsis ja kastmed ja kuivained, mida vaja.... See oleks põnev! Aitäh! Sain oma vajaliku energia kätte nüüd :D