Hommikul bussis üks mees rääkis telefoniga taani keeles. Ja kui ma ta poole vaatasin, siis taipasin järsku. Ma olen tunnen või olen tundnud mitut taanlast. Kooliajal oli meil Taanis sõprusklass. Mina olin majutatud Pernille juures, kellega saime ka hästi läbi. Palju ma temast ei mäleta, kuid ta nägu on meeles, miski mälupilt ka ümmargusest söögilauast ja et kord, kui Pernille isa meid hommikul kusagile autoga viis, tuli raadiost üks lugu, kus lauldakse seventy four, seventy five.. vist :) Aga siis mingi hetk, kui nad klassiga siin käisid kõndisin käest kinni Tobiasega :) Noh, see selleks, tegelikult. Hilisemas elus olen juhtunud tutvuma tööalaselt mitme taanlasega ja kuigi mu eelviimast Kopenhaageni kúlastust varjutasid nii üks sürreaalne juhtum sealses korteris kui ka üsna tõbine olek, siis olen ikkagi armastanud väga ka Kopenhaagenit. A mis ma bussis taipasin... neil mu Taani tuttavatel on lihtsalt nii lahke pilk, et süda sulab ja meel läheb rõõmsaks. Selline tunne, et keegi tahab sulle head. Lihtsalt selline tunne muidugi. Aga sellest täitsa piisab.