Vahepeal ikka jalutame kodulähedasse surnuaeda. Seal on kõrged puud ja natuke teistmoodi kui mujal. Eile ja täna käisin hommikul üksi. Avastasin sealt kanakulli. Ja ta pesa. Ja üldse oli seal igast ägedaid linde. Täna oli ka huvitav inimseltskond. Kõigepealt jalutas sinna minu ees üks naine kahe koeraga. Siis möödus surnuaias minust üks jooksja. Pärast selgus, et ta tegigi seal jooksuringe, vähemalt kolm korda jooksis veel must mööda, kuni mina oma linnuvaatlusi tegin. Üks vanem mees askeldas seal ühe haua kallal. Ja lõpuks sattusin kokku kahe tüübiga, kes olid kas kõvas pohmellis või veel vintis ja einestasid seal ühe pingi peal ja jagasid öised muljeid. Parema meelega oleks neid muidugi vältinud, aga ühtki teed haudade vahele ei keeranud vahepeal, nii et pidin neist üsna lähedalt mööduma. Kõik kulges õnneks rahumeelselt, piirdusime teretamisega.

Surnuaedadega on mul lapsest saadik peamiselt meeles seal orienteeriumise müsteerium. Kesklinna surnuaed on minu meelest üldse väga keerulise plaaniga, kuidagi kaotan seal alati suunataju. Ära ei saa seal eksida, aga need vahepealsed aiad on jaburas suunas ja ajavad segadusse.
Olen juba aastaid tahtnud minna Amblasse surnuaeda, kus mul mitu esivanemat maetud, aga pole ikkagi läinud. Ilmselt pean seal terve päeva jalutama, et kõik õiged hauad üles leida. Aga võiks minna. Ja Tapale siis ka, aga seal vist isegi suudan orienteeruda. Peaks tõesti minema.