Täna hommikul möödusin mitmest kärsitust autojuhist. Natuke ajab naerma, aga põhiliselt teeb kurvaks. Mu oma maja juures üks vist ei teadnud, kuhupoole pöörata ja lähenes ristmikule väga väga aeglaselt. Ja juba selja taga tuututati. 20 sekundit! Ei ole võimalik oodata? Inimene ei tea, kuhu sõita, on see nii kohutav siis? Siis midagi oli kusagil veel.. või nägin seda unes, kuidas üks oma autoukse lahti tegi ja teise peale ees uimerdamise pärast karjus. Aga siis juhtum Raua tänaval. Vaja koolilaps autost välja lasta. No ei olnud seal liiklust ja üks tegi seda käigupealt. Ja muidugi tuututamine. Kusjuures eespool niikuinii fooris punane tuli ja niikuinii on liiklus. Ei ole nonstop ralli. Mitte midagi ei juhtu sellest, eriti kui pole ootamatu või muudmoodi ohtlik. Kuigi isegi natuke ohtlikke asju võib juhtuda kogemata, isegi kui püüad olla viisakas liikleja. Mul on juhtunud. Olen ka pidanud tegema kahtlasi manöövreid, mille pärast piinlikkust pidin tundma, või kellelegi kogemata teele ette jäänud, vabandanud ja ikkagi pahandada saanud. Ma ei kujuta ette.. need tuututajad siis on täiuslikud liiklejad ise? Rääkimata sellest, et ma iga tuututamise peale võpatan ja hea kui kraavi ei sõida...

Siinkohal meenutan endale, kui ärritunud ma olen alati Pärnu mnt-l Vabaduse väljaku ja Kosmose vahelisel jupil, kui seal IGA KORD mõni pargib rattateel. Tundub nagu oleks ok sellise käitumise peale ärrituda, sest see pole ikka üldse ohutu ja on väga ebameeldiv. Ja seal on parkimine/peatumine täiega keelatud ja ka vist kohati võimatuks tehtud. Aga ikka pargivad. Ma ei teagi nüüd... Ma arvan, et rattateel pole ikkagi ok peatuda.