Ükspäev oli nii, et unustasin midagi ja siis läksin selle asjaga tegelema, kuid tee peal unustasin, mis ma olin unustanud. Kõrgem tase, ma ütlen.
Viimasel ajal olen aga oma unustamisvõimest mõelnud pigem positiivselt. Kuigi, olgem ausad, on tüútu, kui ma pean taas üle kontrolima, kust on pärit arvud vektorrumis oleval teksti esindaval sirgel või kas need asjad on ikka õiged negatiivsed, mis ma arvan, et on...
Teisalt on ju positiivne, kui ma nädalavahetusel ei mäleta näiteks oma tööst mitte midagi. Isegi kui on tõesti häda käes ja pean nädalavahetusel ikkagi tööd tegema, siis väga midagi ei meenu, kui just asja väga tõsiselt käsile ei võta.
Selles mõttes on naljaks mõelda, et mõned päris vanad asjad on ikkagi meeles. Mingid lõhnad või tunded. Näod... Enamasti tunnen inimesed ära (vastupidist ei saa enamasti öelda) ja suudan kas või määramata meenutada oma varasemat kokkupuudet temaga. Ja tegelikult pakub mulle suurt naudingut ka mingi kogetud asja vòi mingi teadmise meenutamine. Et kui tead, et peaksid midagi teadma ja hakkad seda siis mööda aju taga ajama ja lõpuks saad kätte. Kaif :)