Paar päeva tagasi oli üks eriti mahe ilm, ja võib-olla ma ei läinud ka ööpimeduses tööle. Igatahes tabas mind mõte, või tabasin mina mõtte, et hommikune rattasòit on sama hea kui hommikune koerajalautamine. Või et kui koeraga pole vaja jalutada, ajab rattasõit ka asja ära. Või siis, et rattaga sõitmine on nagu vaese mehe koerajalutus. Nojah. Tegelikult.... pärast tolle mõtte tabamist analüüsisin seda asja väheke ja see jäigi mind kummitama. Kokkuvõttes võin öelda, et see kõik pole nii lihtne. Koeraga jalutasin ideaalsetes tingimustes - suur mets lugematuid jalutusradu täis. Kui ära tüütas, võtsin teise metsa. Kui eelmine mets jäi väikseks ja tahtsin rohkem, palun väga. Koeraga metsas jalutamiseks on iga ilm suurepärane. Pärast lähed koju, paned uued riided selga ja oled taas tippvormis :) Lisaks metsa ilu, rõõm rõõmsast koerast... Rattaga saan ka iga päev sõita mööda väga mõnusat teed, suuremalt jaolt. Mereäärne ja üks täitsa metsa moodi park... Ütleme nii, et koeraga näiteks majade vahel jalutamisest on see igal juhul etem.
Jah, ega ma mingile meeletule järeldusele siin ei jõudnudki. Aga need kaks asja on mõlemad väga mõnusad. Sellest, kuidas ma suvaliselt ringi jalutada või ringi sõita ei viitsi, olen ma vist juba kirjutanud.