Tookord oli mul lapse raamatut loetud 120 lk juures ikkagi pigem nii kaheksandik kui kuuendik. Aga see on mõnus. Jätkub veel tükiks ajaks. Ise sain raamatu läbi. Mulle meeldib lugeda sedasi üsna ühe hooga. Ja siis avastan end sageli muude tegevuste juures mõtlemast, et tahaks juba sinna kohta või nende inimeste juurde tagasi. See on mõnus tunne. Ja seepärast olen ka raamatute osas päris valiv, sest elan kaasa ja sisse jne. Raamatu lõpu lähenemine on iga kord nii hirmutav - tahaks veel lugeda, aga peab uut hakkama ju jälle valima. Valimine on üks tüütumaid asju üldse. Näiteks eile sõbra pool külas, kui hakkasime õue sööma minema, mõtlesin, kas panna selga jope või tagi või mõlemad (kleidi olin juba teksade ja maika ja t-särgi vastu vahetanud, õhtu oli, ja mitte selline soe nagu üleeile). Jope hoiaks tuult hästi kinni, aga kui õhk on ka jahe, siis pole äkki nii hea? Tagi hoiab ka natuke tuult, on umbes sama vähe soe kui jope, aga näeb seljas kena välja. Mõlemad korraga on iseenesest tõhus, aga mitte nii hea valik õhtusöögilaua taga. Sellise kubujussina on kehv süüa. Või äkki polegi see kokku nii kubujuss, olen ju sedasi olnud, aga ei mäleta enam... No panin lõpuks tagi, kuigi tagantjärele mõeldes oleks jope ikka parem valik olnud. 

Kindlasti on mõni selline äpp, või kui pole, siis peaks olema, kuhu sisestad seni meeldinud raamatud ja ta siis pakub sulle uusi, mis võiksid meeldida. Huvitav, kas selline toimib/toimiks päriselt ka?