Mulle niigi meeldivad hommikud, nii et hommikud suvilas, kus majauksest on järveni nii 20 pisikest sammu, on peaaegu et väljakannatamatult mõnusad. Sellised suvilad on muidugi Soomes. Keegi ei hakka ju maja kusagile metsa sisse ehitama, kui selle võib ehitada ka peaaegu otsapidi järve. Ma ei oska öelda midagi soomlaste ujumisharjumuste kohta, kuigi mulle on jäänud mulje, et nad pigem pole väga suured ujujad. Küll aga tundub mulle, et neile meeldib motikaga matkata ja paadiga sõita. Nii kõrvaltvaataja pilguga öeldes.

Hommikune sulps järve annab sellise tunde, et nüüd võiks hakkama saada ükskòik millega. Millegi eriti ägedaga. Puhkuse ajal kahjuks midagi sellist eriti ägedat toimuma ei hakka ja see powertunne läheb natukene raisku, aga tunne iseenesest on ka väga mõnus. Nii et naudin lihtsalt seda. Täna hommikul, kui laps on siin, külas, natuke juba harjunud, kobisin enne teda voodist välja ja saan seda kõike veel rohkem nautida :) Nii et võtsin sillale isegi raamatu kaasa. Ujutud juba on.