tuisk

Praegu siin vaikses hotellis, Tartus, tundub tuisk ja kõik kraavis olnud autod nii kaugel.. Vist siiski jõuan veel enne uinumist kirjutada muljetest otse lahinguväljalt - Tallinna-Tartu-Võru maanteelt. Tallinnast Tartusse oli täitsa ok sõita - kiirus oli küll 50, väga rahulik oli, kõik sõitsid ühe kiirusega. Tee peal olid mõned autod vähem või rohkem kraavi sõitnud, paar tükki kokku põrganud, üks reisibuss oli kummuli. Pärast Tartut oli ummik. Kõik autod lihtsalt seisid umbes tund aega, vahepeal sõitis läbi raskuste mööda üks kiirabiauto ja teises suunas mingi päästeauto. Ja lõpuks haarasdi mõned tublid kodanikud ohjad enda kätte ja hakkasid ummiku lahendamist korraldama. Enam vähem hakkas looma, tekitati üks vaba sõidusuund ja siis ilmus vabast sõidusuunast üks auto, mis rikkus suure vaevaga saavutatud olukorra ära - ta jäi päris vales kohas lumme kinni. Natuke asjatamist ja lõpuks olid kohal kaks lumesahka. Saime liikuma, pärast kahetunnist seismist. Bensiin paagis muudkui vähenes, paigal passides. Saime sõita pool kilomeetrit, kui üks liikluskorraldaja ütles, et eespool on üks buss tee peal ees ja siis veel edasi mingi veoauto, ühesõnaga, et Otepääle ei saa. Pöörasime ringi, seisime natuke veel samas ummikus ja lõpuks, hoplaa, pärast 6 tunnist autosõitu, olime Tartus. Mõtlesin, et lähme Dorpatisse, aga sisseregistreerimise käigus selgus, et maksma peab kohe, aga mulle pidi raha kaardi peale alles hommikul saama. Nojah, mingi Eesti stiil vist. Mu vend aitas mul ühte teise hotelli sebida ennast ja siin ma siis nüüd olen. Väänik magab mõnusasti - imestas, et nii ilus on kõik, nii lifit kollased seinad kui koridoride lillad seinad. Puhtaid rätikuid ei lubanud võtta, et need nii ilusad, ei hakka ära kasutama. No igatahes...näis mis homme saab., kas jõuame koju..