Mõtlesin siin hiljuti, et tahaks positiivsem olla. Tundus, et virisen liiga palju ja võiksin proovida rohkem rahul olla nende asjadega, mis mul olemas on. Laps arvas ka, et võiksin rohkem naeratada ja proovisingi ja tuli väljagi. Aga siis jälle... ööklubisse ei lasta, sest dokumenti pole, hotelli ei saa, sest maksta saaksin alles hommikul, üks kritiseerib mu kodupidamist-lapsekasvatamist, teine räägib, et olen vastutustundetu, et suure lumega sõidan. Loomulikult läheb ära isu üleüldse inimestega kokku puutudagi. Täitsa rahul olin, kui telefoni polnud, sest vaid ühel juhul umbes kolmekümnest ütleb keegi mulle telefoni teel midagi head. Aga see on juba asjatu vigin ja mu oma viga, et mulle ei meeldi mõned asjad, mida ma ma olen siiski nõustunud tegema ja mille asjus siis helistatakse. No ja lisaks siis veel mõned asjad.
Comments