Metsas oli ikka hea olla. Sügisel tundub lume tulek alati nii hirmus, aga kui ta maas on, siis on alati hea. Mets oli lume lõhna täis ja niiii vaikne. Mina olin täna hommikul metsas esimene külastaja, seega oli lumi põlvini ja ülejäänud jäljed kuulusid erinevatele loomadele. Oli selline põlvetõstejalutuskäik, nii et pikka matka ei teinud. Annu oli jälle lumepallikoer, liikuda oli niigi keeruline ja lisaks oli keha ka poole raskem.

Mõtlesin selle helistamise peale. Mul on vist lihtsalt mingi.. ma ei tea. Ma vist alati ootan, et keegi mind kohvikusse või kuhugi kutsuks ja seepärast ongi alati telefoni helin nii tüütu, et seda ju tavaliselt ei juhtu. Pigem vaja ühte meilivahetust tõlkida või niisama öelda, et Pärt on terve ja minul läheb ka hästi. Normaalne ju, pole midagi hullu. Aga mina vigisen. Positiivsemalt, Marju, eks ole! :)