Viisakus?

Sõime Edgari trahtris Otepääl ja baaridaam tõi Pärdile niisama mingi koogi, mis paistis nagu šokolaadikattega küpsisetort... tundus tõesti isuäratav. Kuid laps ei söönud oma suppi, mis tähendas, et ei saa ka kooki, nii et võtsin koogi endale. Juba esimesel puudutusel selgus, et kook pole karvavõrtki see, mis paistis. See oli üks igavene kivikõva, kreemine ja mõttetu kook, aga kuna see oli nii rõõmsalt ja heast südamest (või äkki oligi järele jäänud, et keegi ei tahtnud süüa ja siis mõtles, et laps ikka tahab?) toodud, ei tahtnud alles ka jätta. Pool sõin ära, rohkem ei suutnud. Poolikut tükki oli veel piinlikum alles jätta, nii et panin ta salvräti sisse ja taskusse. Taskus oli mul täiesti juhuslikult ka telefon. Ja see jube kreem läks loomulikult telefoni kõlarisse. Õnneks ikka kostab sealt ühtteist, aga saund on ikkagi paks ja käre, mitte kreemine ja mahe, kahjuks :)