Kui ma ütlen midagi, mis on minu jaoks ilmselge vale, siis kas mul on alust pahandada, kui teised aru ei saa, et kõik on tegelt teistmoodi? Või kas mul on üldse alust ja põhjust eeldada, et inimesed SAAVAD aru, et ma ajan udu, kui ma sealjuures ei naera või jutumärke vms ei kasuta. Ok, kaks näidet: 1. kui ma räägin raadios, et mis muul põhjusel kui ilusate plaadiümbriste pärast ma neid igavesi tüütuid vinüülplaate ostan ja olen seejuures jumala tõsine, kuigi ilmselgelt liialdan, kas siis on aru saada, et ma teen nalja? :) 2. siin blogis, vaatasin, et olin kirjutanud, et olen alati arvanud, et küpsiseid saab ainult poest... kas on aru saada, et ma teen nalja või siis paistab hoopis, et ma olen natuke rumalavõitu? mh?
Miks ma siis ütlen neid asju? Niisama. Tundub vormilt ok ja kuna sisu on tõesti minu jaoks elementaarselt vale (elementaarselt vale?!)... hmm...
Aga nüüd hops arvuti tagant püsti, vahelduseks mõni tegu kah vaja teha.
(Kusjuures ma mõnikord ju teen ka selliseid asju, mis pole sellised asjad, mida ma võiks teha... - mõtlemisainet mulle metsa kaasa nüüd)
Miks ma siis ütlen neid asju? Niisama. Tundub vormilt ok ja kuna sisu on tõesti minu jaoks elementaarselt vale (elementaarselt vale?!)... hmm...
Aga nüüd hops arvuti tagant püsti, vahelduseks mõni tegu kah vaja teha.
(Kusjuures ma mõnikord ju teen ka selliseid asju, mis pole sellised asjad, mida ma võiks teha... - mõtlemisainet mulle metsa kaasa nüüd)
Comments