Püüdsin tükk aega selgemaks mõelda paari mõtet solvumisest, aga kogu aeg tuli nii palju uusi mòtteradu, et ei jòudnud eriti kusagile. Et kas mu eelmine jutt spaa seltskonnast ei võinud kedagi mu sõpradest solvata? Ei. Sest sõbrad on pühad :) Iriseda sobib ikka ainult võhivõõraste kallal ja siis ka nii, et see neile haiget ei teeks. Sõbrad võivad olla millised tahes. On mõned asjad, mis sõpruse võivad lõpetada, aga see on juba teine teema ja kehakaaluga või muude kehaliste omadustega need ilmselt seotud pole.
Noh, ja siis on solvumine ise. Nagu mulle on selgeks tehtud, siis inimest saab solvata vaid siis, kui inimene solvub. Nii et sama hästi, kui see võib realiseerimata jääda, võib see realiseeruda ilma, et keegi seda üritanud oleks. Ja mu arust on veel nii palju erinevaid tegureid, et see on üks mõttetu asi. Võib-olla on mingeid muid sarnaseid tundeid või olukordi, mis on rohkem põhjendatud ja asjakohasemad. Ehk tasuks mõelda, mis tunne see ikkagi on ja kuidas see tunne tekkis. Tean mitut täiskasvanut, kes võtavad solvumist päris tõsiselt. Mind paneb tavaliselt võpetama, kui solvumine jutuks tuleb. Sest see on lihtsalt nii jabur. Enamasti on keegi kellestki lihtsalt valesti aru saanud või on osa infot puudu. Olukord vajab natuke lahtiharutamist.
Ei suuda üldse meenutada, millal end oleksin tabanud selliselt tundelt. Üks juhtum meenub, nii pooleteise aasta tagant, kui kellegi mõtlematu või lausrumal väljaütlemine mind korralikult endast välja ajas ja pisut ka haiget tegi. Tundsin ebaõiglust ja olin ausalt öeldes päris vihane. Mis edasi sai? Eriti mitte midagi. St midagi ei muutunud. Kui siis ehk lihtsalt üks killuke midagi suri.
Aga jeerum küll, mida ma räägin, ma olen olnud solvunud! Ja no see polnud mingi pisike mossitamine vaid korralik tagasivõetamatu ja lõplik haavumine. Ütleme nii, et enam vähem põhjusega ja paistab, et nii see jääb ka, kuna keegi pole midagi ette võnud ja nüüd on ilmselt juba hilja. Mõnda kaua katki olnud asja vist ei saa parandada. Miks see juhtus? Asjad ilmselt lihtsalt läksid kuidagi nii (sest valestimõistmist ei olnud ja taustainfo puudumisega ka ei saa tegu olla), aga ka sellisel juhul on see kurb, et nad said üldse nii minna. Nojah..see selleks.

Lõbusama poole pealt - kaotasin hiljuti oma telefoni. Ei unustanud, kaotasin. Ja arvasin juba, et see ongi totaalselt ei tea kus. Kahtlustasin, et see kukkus mul taskust ja sõitsin tast seejärel näiteks autoga üle, sest telefon oli kindlasti laetud, kuid helistamise peale ütles, et on välja lülitatud. Nüüd tean siiski juba enam vähem, kus mu telefon võib ikka olla, äkki isegi õnnestub tagasi saada. Aga iseenesest 4 aastat 29 eurot maksnud telefoniga justkui lubaks ka uue osta.