Täna esimest korda üks jalgrattaga liikleja noogutas mulle tervituseks ja hõiskasin kohe automaatselt tere vastu :) Noh, nii tore oli lihtsalt. Muidugi võib-olla ta kohendas lihtsalt salli või tegi midagi muud. Aga jah. Võib mõelda, et miks ka siis ise tavaliselt esimesena ei tereta. Või et miks üldse peaks tervitama. Üldse võiks seepärast, et lihtsalt neid inimesi on üsna vähe, kes praegu rattaga liiklevad. Pooled on muidugi sportlased ja teame küll neid. Neid huvitab ainult sport. Aga nendega, kes nt tööl käivad tunnen küll teatud vandeseltslaslikkust või midagi sellist.

Mõnikord on mul ka nii, et kui juba kolm inimest on mulle tee peal, ükskõik siis kas rattaga või jalgsi, muhedalt või naeratades otsa vaadanud, siis tekib mul selline Truman show paranoia. Et kas ma osalen enda teada mingis seriaalis või kusagil veebis jne.