Poleks iial arvanud, et sügisel/talvel rattaga nii mõnus sõita on. Keha on soe ja vihm väga ei morjenda, välja arvatud tööle minnes, eriti kui olen natuke meikapi teinud :) Juba mainisin vist, et otsisin kapist välja ka soojad kindad, mida kasutan harva, aga igaks juhuks istuvad mul rattakorvis. Siis mul on veel sellised säärekaitsed, mis hoiavad sääred porist puhtad ja kaitsevad natuke saapaid ka. Ja mul on ka sellise ilmaga sõitmiseks jaoks täiuslik jope. Kõndides pisut jahe, aga hoiab 100% tuult, kõrge kraega ja parajalt pikk, rattasõiduks ideaalne. Ja nii 10 aastat vana 😁. No ja uued tuled ka ju.
Liiklus muidugi on nagu on. Võimalik, et ma ei käiks rattaga, kui poleks sellist mõnusat rahulikku lòiku nagu Pirita tee. Eile katsetasin uut marsruuti Stockmanni juures Reidi teele/Pirita teele saamiseks. Tavaliselt sõidan läbi Kadrioru, aga seal on autotee kitsas ja kõnnitee kitsas ja paar tüütut ristmikku. Mõtlesin, et sõidan seekord mööda Liivalaiat otse Reidi teele välja. Reidi tee ju põhimõtteliselt paistab seal Stockmanni juurest. Ega ma ei muidugi ei arvanudki, et see kõik nii ilus on kui linnulennult paistab. Aga oli veel hullem. Rattatee saab Stockmanni juures otsa, nii et sealt lähen tavaliselt kõnniteele. Autoteed on vaja ületada kõigepealt Kunderis, nagu ikka, siis läheb väheke nurgeline tee Gonsiorini, sealt jälle üle sõidutee, siis üle Raua ja lòpuks Narva mnt. Kuna otse sealt üle ei saa, kaalusin autode vahele rivistumist, aga see oli lihtsalt liiga õudne. Nii et pidin ületama teid kolmes suunas, kokku kuus teed. Kadrioru kitsad tänavad said igatahes selle sirge lõigu ees võidu. Tüütumat teelõiku annab leida. Reidi teel on ka tüütult palju teeületusi alguses, nii et see ka Liivalaia lõpule positiivset kaalu ei lisanud. Reidi tee Russalka poolne ots on muidugi mõnus.