Apteekrimäe metsas on sedasi: nii kui metsa jõuad, läheb tee kolmeks ja see põhimõtteliselt annabki aimu, mis toimuma hakkab. Iga 10-20 meetri järel läheb rada vähemalt kaheks või ilmub mõni ahvatlev väiksem või suurem rajake kusagilt kõrvalt. Ja siis muudkui lähed neid radu pidi... Ja iga kord kaotan seal oma suunataju täielikult. Pole hullu, sest mets ei ole minu teada kuigi suur ja on igast küljest lõpuks mingi suurema tee või majaga piiratud, nii et lõplikult ära eksida ei saa, aga teinekord võib jalutuskäik lihtsalt planeeritust pikemaks kujuneda, kui kodu poole liikumise asemel oled lihtsalt reipalt vastassuunas rühkinud. Ja no linnaplika jaoks ikka huvitav ka seal, igasuguseid loomi võib näha. Annul on muidugi põnev jälgi ajada ja kitsede järel jooksu pista...